Märt Põder: Autoriõiguste nõiajaht Nukuteatris
Mis seal "Shrekis" siis nii hirmsat tehti? Lavatükis üritab üks kuri kuningas vangistada kõiki muinasjututegelasi. Leping "Shreki" õiguste valdajaga nägi ette, et need tegelased võiks pärineda kohalikest lastelugudest. Nii on pika loo ühes episoodis teiste kirjanduslike karakterite kõrval laval ka naksitrallid, Klaabu ja Sipsik. Midagi jubedat nendega ei juhtu ja kõik nad pääsevad õnnelikult.
Autoril pole tõlgendusmonopoli
Tegelikult pole sellises kontekstis autoril üldse sõnaõigust, kas tema tegelasi tohib kasutada. See on puhtalt loomingulise vabaduse küsimus. Seaduses märgitud "pastišš" on traditsiooniline kunstilise väljenduse viis, kus kasutatakse varasematest teostest pärit motiive, tegelasi ja stiili. Autorile võivad tema tegelased küll armsad olla, aga ma ei saa kuidagi tunnustada autori soovi haarata enda kätte oma teoste kunstilise tõlgendamise monopoli. See hävitaks kunstikriitika mõtte, aga lisaks sellele on eelmise sajandi kunstiteoorias läbinämmutatud teema, et teose avaldamisega kaotab autor tegelikult oma võimu loodu üle. Sellega tuleb lihtsalt leppida.
Autoril oleks reaalne võimalus pastiši keelamiseks, kui ta registreeriks oma tegelased kaubamärgina. Päring patendiametis ütleb meile, et Sipsik on tõesti kaubamärk. Keegi müüb selle kaubamärgi all lastekaupu, keegi teine aga tegeleb õlle ning muude karastusjookide jae- ja hulgimüügiga... Kas tõesti on selle lubamine kuidagi mõistlikum kui karakterite episoodiline ülesastumine lastelavastuses?
Uued tuuled autoriõiguse seadustes
Selle taustal on kindlasti kõnekas fakt, et praegu justiitsministeeriumi eestvedamisel toimuvas autoriõiguse seaduse värskendamise protsessis on üks suuri kõne all olevaid küsimusi just autorite loodud teoste vaba kasutamise viiside piiritlemine. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirja "Juridica" mullu ilmunud intellektuaalomandi erinumber sisaldab sel kitsal teemal koguni kahte artiklit.
Ühes neist artiklitest kirjutab kultuuriministeeriumi meediaosakonna levitalituse toonane juhataja Kärt Nemvalts vajadusest otsustavalt laiendada vaba kasutuse võimalusi ja kaaluda praeguse lubatud vaba kasutuse juhtude kinnise nimekirja (kuhu kuulub ka mainitud "pastišš") asemel pöördumist mudeli poole, kus vaba kasutuse juhud on konkretiseerimata ja lähtuvad pigem üldprintsiipidest või sarnasusest nimekirjas juba leiduvate kasutusviisidega.
See ettepanek toetab loomevabaduse tagamist olukorras, kus kunstiliste monopolide võimu kunagisel kujul enam eksisteeri. Pole mõeldav, et kunstiline vabadus reserveeritakse intellektuaalse omandi seadustike abil ainult neile, kes oma loomevabaduse jaksavad kinni maksta. Kui igaühe koduarvutist saab kerge vaevaga teha heli- ja videostuudio, siis peab ka igal isehakanul olema põhimõtteliselt võrdväärne õigus loomeisikuna kultuurist osa saada ja võtta. Selle tõttu on hakatud rääkima "remiksikultuurist" ja ka Nemvalts toob välja vajaduse praegu seaduses mainitud pastiši, paroodia ja karikatuuri kõrval lubada vaba kasutuse all ka "remiksimine" ja teised uued kunstilise väljenduse viisid.
Selliste ühetähenduslike muutuste taustal kõlab Nukuteatri hukkamõistmine avalikkuse poolt iseäranis tagurlikult.
Loomevabadus on sõnavabadus
Kunstiline sõnavabadus on kindlasti sama oluline kui mistahes muu sõnavabadus. Me oleme õigupoolest nüüdseks juba aastakümnete vältel näinud küllaldaselt seda, kuidas autoriõiguste kaitse sildi all piiratakse nii sõnavabadust kui ka rikutakse õigust sõnumite salajasusele. See nähtus jõudis eelmisel aastal ka meie maale, kui autoriõiguste massilises rikkumises mõisteti süüdi väidetavalt Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik.
Üldsusele on see ehk tuntud kui internetis muusikat ja filme jagavate noorte probleem, kuid minu jaoks saabus mõistmine, et autoriõiguste kaitse all tegeldakse otseselt teadmiste ja kultuuri tarastamisega, kui autoriõiguslaste survel suleti teaduskirjanduse levitamisele pühendunud “piraatportaal”. Mistahes on siin taustal majanduslikuks põhjenduseks-vabanduseks, minu jaoks on see valgustusajastu sajanditetaguste ideaalide taustal igal juhul tagasiminek.
Selliste probleemide lahendamise avangardiks on praegusel hetkel maailmas ilmselt piraadiliikumine, mis on formeerunud ka poliitiliseks parteiks ning hetkel Euroopa Parlamendis esindatud kahe saadikuga.
Otse tänapäevaste autoriõiguse probleemide südamesse toob meid siin ilmselt vandeadvokaat Liina Jentsi tsitaat juba viidatud ajakirjast: “Oluline on siinkohal rõhutada, et vaba kasutuse puhul ei saa kasutajaid kindlasti vaadata kitsalt ainult tarbija rollis, vaid kasutaja on ka ise looja, kes tarbitu põhjal ühel või teisel viisil loob midagi uut ning seega panustab omakorda ühiskonna arengusse.”
Ärgem unustagem, et Nukuteatri juures tegutsevad inimesed on samuti autorid ja ka neil on õigus võtta osa kultuurist ja luua. Ühe loovisiku õigus teadmisi ja kultuuri tarastada on alati tinglik ning aktsepteeritav ainult siis, kui see teenib mingit ühiskondlikku hüve. Mida aga ei saa kuidagi ütelda Nukuteatrile suunatud autoriõiguste nõiajahi kohta.
Õigupoolest tasub selliste küsimuste üle mõteldes alati meeles pidada, et autoriõiguse eesmärk on soodustada loomingut ja luua soodsad tingimused kultuuri arenguks. Loomingulist vabadust piirates läheb autoriõigus otsesesse vastuollu oma eesmärgiga. Nii hämmastav, kui see ka pole, aga sellises pahupidimaailmas on autoritel oma õiguste kaitsmiseks loogilisem pöörduda mitte kultuuriministeeriumi, vaid hoopis Piraadipartei poole.
