Mart Nutt: Euroopa vajab tugevamat kaitset

 (29)
Mart Nutt
Mart NuttFoto: Martin Dremljuga

Sündmused Krimmis on taaskord toonud esile Euroopa peataoleku. Gruusia sõja ajal suutsid Euroopa liidrid üksnes tõdeda, et Veremaa sissetung on taunitav. Välditi isegi sõnu „agressioon" ja „okupatsioon", kuigi toimunu oli igaühele ühemõtteliselt selge. Retoorika on Vene vägede Krimmi tungimisega seoses olnud teravam.

Eurooplastest otsekohesem on olnud USA välisminister Kerry, kes nimetas seda „okupatsiooniks", mis on suurriigi retoorikas võrdlemisi tugev sõnum. Kuid sõnumitest ei piisa, et agressorit tagasi hoida. Tahtmatult tekivad paralleelid 1938. aastaga, kui Saksamaa agressioonile Austria ja Tšehhoslovakkia vastu reageeriti samuti retoorikaga. Paraku veelgi enam: Anschlussi tunnustati ja Tšehhoslovakkia valitsust manitseti järele andma. Agressori julgustamine passiivsuse ja ükskõiksusega viis Teise maailmasõjani.

Ajalugu kordub. Võimalik, et kui Gruusiat oleks jõulisemalt toetatud ja nimetatud asju õigete nimedega, oleks sissetung Krimmi ära jäänud. Nüüd, kui Krimmi okupeerimist vaadatakse samuti üksnes retoorikat tehes pealt, on järgmisena ohus kogu Ukraina iseseisvus ja... sellest võib kujuneda doominoefekt.

Seotud lood:

Ei ole ju Venemaa kunagi loobunud kurikuulsast Karaganovi doktriinist, kus juba 1992. aastal sõnastati, et Venemaa eesmärk on taastada kontroll kogu lähivälismaa ehk endise NSV Liidu territooriumi üle. Karaganovile sekundeeris aastaid hiljem Venemaa president Putin, nimetades NSV Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Meenutame aga põgusalt ka meetmeid, mille abil Venemaa pidi oma kontrolli taastama: vene keel teiseks riigikeeleks, topeltkodakondsus, Vene relvajõudude õigus korraldada rahuvalveoperatsioone lähivälismaal, Venemaa õigus relvajõududega minna appi kaasmaalastele, kui neid Venemaa arvates ahistatakse ja majanduslike hoobade kasutamine endiste liiduvabariikide poliitika mõjutamiseks.

Mis siis on Euroopa riikide ükskõiksuse põhjus? Muidugi, ajaloost ei õpita ja eurooplastel pole enam meeles, mis võib juhtuda, kui agressorit õigeaegselt ei peatata. Aga ilmselt on ka teine põhjus: Euroopa riigid ei ole valmis ega võimelised adekvaatsemalt reageerima. Riigikaitse on jäetud lihtsalt unarusse. Unustatakse, et suurim oht heaolule ei ole mitte napid võimalused rahastada sotsiaalsfääri, vaid sõda.

NATO on pidanud optimaalseks iga liikmesriigi poolseks rahastuseks riigikaitsele 2% sisemajanduse koguproduktist (SKT). Paraku täidab seda ainult USA ja kolm NATO Euroopa liikmesriiki (Eesti, Kreeka ja Ühendkuningriik) ja veel kolm on sellele lähedal (Poola, Prantsusmaa, Türgi). Meie lähinaabritel Lätil ja Leedul jääb see alla ühe protsendi.

Ainult tänu USA-le, kelle panus NATOsse on üle 4% (kogumahus 735 miljardit dollarit), on organisatsiooni võimekus tasemel. Kuid see on ameeriklaste suhtes sügavalt ebaõiglane ja eurooplaste poolt lühinägelik.

Kui Euroopa riigid suudaksid oma sõjalist eelarvet hoida tasemel, mis võimaldab tagada tõhusat kaitset, oleks Euroopa võimalused ka Gruusia ja Ukraina toetamisel suuremad. Arvestades asjaolu, et Venemaa viimase viieteistkümne aasta jooksul oma sõjalist eelarvet pea kolmekordistanud, oleks 2% SKPst miinimum, mida tuleks panustada riigikaitsesse. Sündmused Gruusias ja Ukrainas aga näitavad, et tegelikult oleks asjakohane kaitsekulutuste panustada üle 2 protsendi.