Mart Nutt: Ekspresidendi vari Serbia kohal
Pool serblastest soovib euroopalikku demokraatiat ja kurssi ühinemisele Euroopa Liiduga, teine pool elab mälestustes Jugoslaavia hiilgeaegadest ja unistab Suur-Serbia taastamisest.
Nagu teisigi riike, mõjutavad serblaste identiteeti ajalootõlgendused ja müüdid.
Kolm vaala ehk pühadust, millele on üles ehitatud Serbia riiklik ideoloogia, on Kosovo lahing 1389, vabanemine Türgi ikkest ja lõunaslaavi rahvaste ühendamine Serbia juhtimisel (pikk protsess 1815-1918) ja võit fašismi üle Tito kommunistide juhtimise.
Jugoslaavia lagunemine andis sellele ideoloogiale hävitava hoobi ja riivas tõsiselt serblaste identiteeti ning eneseuhkust.
Eriti valus löök oli Kosovo eraldumine, kuna Kosovot oli serveeritud serblastele kui nende riigi hälli (albaanlased arvavad sedasama oma riigi suhtes).
Miloševići pärand
Miloševići isik on paraku kõigi nende ebameeldivate sündmuste keskmes, mis serblasi on alates Jugoslaavia lagunemisest tabanud.
Milošević jõudis võimu juurde juba ajal, mil Jugoslaavia oli veel olemas ja keegi isegi ei ennustanud selle lagunemist.
Saanud 1989. aastal Serbia presidendiks, likvideeris ta ühe esimese sammuna Kosovo autonoomia ja lõpetas albaanlaste kultuurilised õigused, mis neil seni Jugoslaavias olid olnud.
Pälvides sellega kõige rahvuslikumalt meelestatud serblaste silmis Serbia tõelise patrioodi oreooli.
Teisalt kutsus see esile albaanlaste lahkulöömismeeleolud. Horvaatia ja Sloveenia soovile liiduvabariikide õigusi laiendada reageeris Milošević verevalamisega ning need vabariigid nagu seejärel ka Makedoonia ja Bosnia-Hertsegoviina eraldusid.
Jugoslaavia oli „tõelise patrioodi” poolt edukalt lammutatud. Võtnud kursi Suur-Serbiale, tekitas Milošević Horvaatia serblaste enamusega piirkondades — Kninis ja Krajinas — mässulised enklaavid ning korraldas Bosnias (eeskätt moslemite hulgas) genotsiidi, mis nõudis üle 200 000 inimelu.
Paraku reageeris lääs tõsiselt alles 1999. aastal, mil Milošević alustas genotsiidi ka Kosovos. See tõi kaasa Belgradi ja Novi Sadi pommitamise, Kosovo viimise rahvusvahelise kaitse alla ja lõpuks Milosevici tagandamise ja toimetamise Haagi rahvusvahelisse kohtusse.
Veelahe rahva sees
Ja nii serblased jagunevadki suhtumises Miloševići. Üks osa peab teda Serbia tragöödiaks, massiroimariks ja sõjakurjategijaks, Jugoslaavia lammutajaks, Kosovo kaotamise põhjustajaks ja majanduse ning tsiviilühiskonna hävitajaks.
Teine osa patrioodiks ja rahvuskangelaseks, kelle õiged ideed jäid teostamata üksnes imperialistliku lääne ja fašistide käsilaste (mis on neile üks ja seesama) Serbia-vaenulikkuse tõttu.
Mõistetavalt on nende inimeste jaoks EL ja NATO kui lääne kehastused vaenlased ning ainus ustav liitlane Venemaa.
Nende inimeste unistusel mängivad ka radikaalsed rahvuslikud parteid sisendades, et nende võimule tulles saadakse Kosovo tagasi ja majandus hakkab Venemaa energia toel õitsema.
Tegelikkus on muidugi märksa karmim. Kosovot tagasi saada ei ole võimalik ja isolatsioon hävitab sellegi, mis veel majandusest järel. Rahvatulu on langenud 1960-te aastate tasemele ja seda tõsta võimaldaks vaid tihe lõimumine Euroopa majandusse.
Seega dilemma — Euroopa või isolatsioon — ootab vastust.
