Mart Meri: Kes kardab kompetentsi?

 (25)
arutelu
Mart MeriFoto: Siim Lõvi

Mul on kahju, et riigikogu majanduskomisjon ei võtnud planeerimisseaduse põhjaliku uuendamise käigus tõsiselt Arhitektide Liidu ettepanekuid ruumilise planeerimise kompetentsikeskuse loomiseks.

Komisjonil oli selleks aega lausa paar aastat. Arhitektid olid oma ideede tutvustamiseks valmistunud äärmise põhjalikkusega, esitades riigiarhitekti institutsiooni nimetuse all tuntud süsteemse kavandi sellest, kuidas muuta paremaks avaliku ruumi planeerimise korraldamist Eestis. Küsimus pole pelgalt arhitektuurilises esteetikas, või nagu küünikud ütlevad - arhitekti egotripis, vaid avalike hüvede kvaliteedis. Mis on avalik ruum? See ei ole mets, jõgi, järv või meri, isegi mitte naabri aed. See on enamasti riigi või kohaliku omavalitsuse korraldusel planeeritud, rajatud, käideldud ja hooldatud keskkond, kuhu on ligipääs igamehel. See on meie ühisruum, kohati puhttehislik, kohati looduslikum: elurajoonid ja üksikhooned, tänavavõrgud ja bussipeatused, kõnniteed ja jalgrattarajad, pargid ja rohealad. Hea inimliku avaliku ruumi tunnusteks on usaldusväärsus, turvatunne ja arusaadavus ka esmakordsel kokkupuutel.

Selline avalik ruum saab sündida ainult paljude osapoolte koostöös eeldusel, et esikohal on avalikud huvid parimal äranägemisel ja kõrvale on lükatud silmnähtavalt erakasumlikud või mõjuvõimlikud huvid. Või on vähemalt suudetud leida mingi mõistlik, tajutav ja isegi laiale avalikkusele arusaadav tasakaal. Meil sellega väga hästi ei ole. Ruumilise planeerimise kompetents on hajali eri ametkondade vahel ja see annab soodsa pinna juhuslikkusele, ebaratsionaalsusele ja lihtsalt koleda keskkonna tekkimisele. Maitseasi? Noh, võib-olla mingil tühisel määral. Eks inimesed ikka erinevad oma vooruste, veidruse ja hinnangute poolest. Aga ometi järeleproovitult positiivne kogemus on olemas, nii Eestis kui mujal. Inimlikult kavandatud avalik ruum. See tuleb üles otsida, sellest õppida ja seda õpetada, ükskõik kas kunstiakadeemias, tehnikaülikoolis, Stenbockis, linnavalitsuses või õhtuülikoolis.  Riigiarhitekti institutsioon oleks see positiivse kogemuse koguja, sünteesija ja meie konkreetsetele juhtumitele kohandaja. 

Seotud lood:

Missugune kokkuhoid riigile, kui rahaministeeriumi lammutamise ja topeldatud mahuga koopia  taasrajamise asemel oleks võidule pääsenud ratsionaalsus. Kas siis olemasoleva kordategemine või päris uus tänapäevane tark maja. Nüüd enam keegi ei mäletagi, kus ja kuidas praegused otsused sündisid. Missugune kokkuhoid ja ehk isegi moraalne rahu valitsusele, kui Rail Balticu trassikoridoride joonistamine poleks olnud kantud mingist veidrast võsakaitsjate kinnisideest. Ma muidugi ei või vanduda, et riigiarhitekti institutsioon oleks meid nendest veidrustest säästnud, aga olen siiski veendunud, et kompetents pole mitte kurja, vaid  mõistlikkuse teenistuses. Meil Eestis kipub paraku sageli olema kaks äärmust: kõik on korras - pole vaja midagi teha, või kõik on untsus - pole enam midagi teha. Aga panus tuleb teha sellele kitsale võimaluste aknale: saab teha küll ja peabki tegema.

Ehk tulevik on lootustandvam: viimsel hetkel õnnestus jaanuari lõpus riigikogus kinnitatud planeerimisseadusesse sisse kirjutada väike sammuke mõistlikkuse suunas:   siseminister võib moodustada kuni kahekümne liikmega nõukoja, mis nõustab planeerimisalase tegevuse korraldajaid ja töötab välja juhendeid tasakaalustatud ning ühiskonnaliikmete pikaajalisi vajadusi ja huve arvestava ruumilise arengu saavutamiseks.

Vastab ju tõele, eks ole: nõukoja loomine on vajalik ruumilise planeerimise alase kompetentsuse koondamiseks Siseministeeriumi kui planeerimisalase tegevuse peamise korraldaja juurde.  Planeerimisvaldkonna asjatundjatest tasakaalukalt moodustatud nõukoja sihiks peab olema arusaamade konsolideerimine ruumilise arengu üldistest eeldustest, vajadustest ja võimalustest Eestis.