Märt Meesak: Härrased Toompeal! Riiki ei juhita nagu erakonda

 (16)
Tühjas pühadejärgses linnas
ToompeaFoto: Andres Putting

Koalitsioonivalitsuse tööle asumisest on möödas neli kuud ning sellega on läbi saanud ka kriitikavaba esimese saja päeva periood. Pikaaegne valitsusjuht Ansip ja vana koalitsioonipartner IRL on valitsusest lahkunud ning uus peaminister koos uue koalitsioonipartneriga Stenbocki majja kolinud.

Reformierakond on taaskord teinud uskumatu kübaratriki: vahetanud iseenda languse perioodil partneri ning sellega taaskord populaarsuse tippu tõusnud. Ühesõnaga on aetud vesi sogaseks ning selle kiiluvees ennast taaskord üles upitatud. Seda juba mitmendat korda, kusjuures valijad nagu ei mäletakski mineviku tegusid. Hämmastav oskus!

Kahjuks on see aga ainus Reformierakonna poliitika positiivne omadus. Riigi pikaajalist planeerimist või järgmisest riigikogu valimisest kaugemale vaatamist see koalitsioon ei oska. Nende tegevuse eesmärk on hambad ristis kevadeni vastu pidada, sel ajal mitte ühegi valusa otsuse vastu võtmine ja siis taaskord endale neljaks pikaks aastaks valitsusse kuulumise tagamine. Võimul ollakse võimu, mitte Eesti paremaks tegemise pärast.

Täna on igavene valitsuspartei muutunud halenaljakaks koosluseks. Erakonda on juba pikki aastaid juhitud meetodil „kellele ei meeldi, võib ära minna". Sellele lisandub ülbus, valed ja varjamine. Kuna Reformierakonna uus põlvkond ongi ainult sellist juhtimisstiili näinud, siis on see nende meelest reaalne elu ja igati õigustatud käitumine.

Seotud lood:

Kurvaks ei tee asja mitte see, et kartellierakonnad on Eestis muutunud suletud süsteemiga ja reaalsest elust kaugel olevateks grupeeringuteks. Meele teeb mõruks hoopis asjaolu, et täna juhitakse meie ühist riiki sarnaselt erakonnaga. Seda teevad needsamad noorpoliitikud, kes on tõusnud plakatikleepijast ministriks ja kellele partei andis teadmised, maailmapildi ning ministriportfelli.

Erakonnas õpitud käitumismustrid jätkuvad ka riiki juhtides. Nii nagu erakonnast, võib nende meelest ka riigist ära minna, kui ei meeldi. Paraku on esimesel juhul tegemist oma poliitiliste veendumuste väljendamisega, teisel juhul seatakse küsimärgi alla ühiskonna jätkusuutlikkus.

Jätkusuutlikkusest rääkides - Eesti pole enam Baltikumi edukaim, sest Leedu läks meist jõukuselt ja ostujõult mööda. Narkosurmade poolest oleme Euroopa esirinnas, iive on negatiivne, aga vähemalt seisab paigal meie ettevõtete konkurentsivõime ja tootlikkus. Mida teevad sellises olukorras valitsejad? Õige vastus: mitte midagi.

Olgu, päris tõsi see viimane väide muidugi ei ole. Vaieldakse ju selle üle, kas alandada üks protsent tulumaksu või millist nime peaks kandma üks Saaremaa omavalitsus. Need on aga siiski väikesed probleemid ning „suur narratiiv" on jäänud unarusse. Sellist jõuetust pole suutnud murda ka (korduvalt proovitud) partneri vahetamine. Reformierakond on alati jäänud endaks ning uut hingamist pole tulnud.  

Ilmselt on selle põhjuseks ka pikaajalised probleemid kuulmisega. Kui varem ei kuulnud Reformierakond ühest kõrvast, siis nüüd hakkab ka see teine kurdistuma. Kummalisel kombel on ka sotsid sarnaseks muutumas, mis omakorda näitab ainult seda, et riigipiruka juurde saades on kõik erakonnad ühte nägu. Opositsioonis ollakse väga targad ja avatud, aga võimul olles tuleb õppida ühes rütmis ja õigel viisil kaagutama. Halva muusikalise kuulmisega kodanikele tehakse sealjuures kiire kõrvapuhastus, halvemal juhul peapesu.

Kõigil, kes hoolivad meie ühisest kodumaast ning oma lähedastest, tasuks seda hoolimist ka selgelt väljendama hakata. Kuna poliitikut ei saa muuta, aga poliitikat küll, siis tuleks meil kõigil ühiskonnas aktiivsem olla, oma sõna sekka öelda ja oma arvamust avaldada. Seda aga nii kõvasti, et ka kurdistuvad kõrvad kuuleksid ja kuulama jääks.

Parim viis on aga lüüa kaasa Vabaerakonna algatusrühmas ja muuta selle kaudu meie kõigi elu ning tulevikku. Mida rohkem meid on, seda suurem on tõenäosus, et ka meid, tavalisi inimesi, hakatakse lõpuks taas märkama. Anname siis üheskoos riigi rahvale tagasi!