Märt Meesak: Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia

 (152)
Märt Meesak: Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia
Viinapood Foto: Kristo Nurmis

Pikemat aega on Eestis olnud üheks suuremaks mureks alkohol. Õigemini alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus ning kogu alkoholi ümber käiv melu.

Nimelt on viimase kümnendiga kujunenud välja olukord, kus alkoholi peetakse „tegijate“ joogiks. Alkohol peab käima kaasas kõikidel üritustel ja jääb mulje, et selle tarbimine muudab ka edutud edukaks. Eestlane ise on loonud endale müüdi, mis võib kogu meie ühiskonna hävitada.

Alkoholi tarvitamine, eriti noorte seas, on ületanud igasugused piirid. Alkoholi saab kätte kõikjalt ja seda müüakse suurtes kauplustes kõrvuti leiva, saia ja mahlaga. Pole siis ime, et noortel on arusaam alkoholist kui täiesti tavalisest kaubast poe riiulil. Kogu arvamus kujundatakse juba maast madalast. Hiljem on seda arvamust raskem muuta.

Oleme oma liberaalse alkoholipoliitikaga nii kaugele jõudnud, et see on hävitanud ühe meie põlvkonna ja võib hävitada terve Eesti rahvuse. On tekkinud olukord, kus Eesti meeste tervis on tänu alkoholile viidud katastroofilisele tasemele. Niigi räsib meeste tervist pinge - sisimas looduse poolt ette antud kohustus pere toitmise ees. Kuna elu on raske ja pingeline, kalduvad just mehed enim alkoholismile. See aga omakorda viib olukorrani, kus meeste seas on võimust võtnud väheharitud joodikmeeste lumpen (Eesti Haridusstrateegia 2020).

Selline jätkuv tendents viib langusesse esmalt eestlaste arengu ja mõttetegevuse võimekuse ning teiseks sureb kogu Eesti ühiskond välja. Samuti toob see kaasa kuritegevuse ja perevägivalla kasvu ning suured sotsiaalkulud riigile.

Seotud lood:

Mida teha, et eestimaalast päästa!

Olukord algab juba noortest. Ühiskonnas ja meie riigi eliidi eeskujul mööduvad kõik üritused alkoholiga. Tervitusteks vahuvein või šampanja, toitude kõrvale vein ja kohvi kõrvale pits brändit või konjakit. Enamjaolt on see kõik vastuvõetav ja tegelikult ei olegi normaalsetes kogustes alkoholi pruukimine midagi ebanormaalset, kuid kas seda just ka meedias propageerima peaks. See on koht, kust noor saab taaskord arvamuse, et alkohol on tavaline jook ja eeskujud kõrgematel positsioonidel olevatest inimestest on tal ees olemas. Kindlasti võiks ja peaks iga Eesti avaliku elu tegelane ennast kõrvalt jälgima ja vaatama, et kus ja kuidas ta avalikel üritustel alkoholi tarbib. Veelgi hullem on see kui avaliku elu tegelane istub alkoholijoobes autoroolis.

Samuti peetakse normaalseks klubi- ja pubiõhtuid, kus nii noored kui vanad ennast vabalt võivad tunda. Kuidagi on vaja ka nädala pingeid maandada ja kõigil tõesti pole vajalikku sporditegemise soont. Tänapäevane ühiskond on juba kord selline ja seda muuta oleks Eestis üksinda väga raske. Samas aga saame me kujundada arvamusi noortes juba varakult. Oluline oleks siin tähelepanu pöörata sellele, et mitte keeldude ja käskudega hulluks minna ja kohe kõike karmilt ära keelata, vaid luua ühiskond, kus eestlane mõistab alkoholi mõju, oskab piiri pidada ega pea oma kaasmaalase pärast häbi tundma.

Lisaks eeskujudele on oluline alkoholi levitamise korraldamine. Kindlasti ei tohiks jätkuda olukord, kus liitrised viinad on kõrvuti leivaga ning alaealised saavad ikka veel kauplustest väikese vaevaga alkoholi kätte. Selleks tuleb Eesti alkoholipoliitikas teha korrektuure. Alkoholi tarbimiseks väljaspool kodu ja peale kella 22:00 õhtul tuleks jätta toitlustus- ja meelelahutusettevõtted. See on üks suur osa nende teenistusest ja seal saab alkoholi müüki nii alaealistele kui ka juba üle joonud inimestele piirata. Mujal maailmas on levinud praktika näiteks ühe müügikorra alkoholi sentiliitrite piiramine. Antud juhul jätaks see ära olukorra, kus ühest joogist saab baarileti taga end maani täis juua.

Riiklikult peaks olema ka eraldi koolitus kõigile lahtist alkoholi müüvatele teenindajatele. Õpe peaks sisaldama vastutusrikast alkoholi serveerimist ja see looks olukorra, kus ka teenindajal lasub vastutus alkoholi liigtarbinud kliendile serveerimise ja alaealistele müügi ees. Selle reegli rikkumisel oleks karistuseks müügiõiguste kaotamine. Lisaks tõstaks see ka meie klienditeeninduse taset.

Alkoholi müügiga tegelevad kauplused tuleb eraldada tavalisest toidupoest. Kindlasti ei pea alkoholipood asuma teises linna otsas, vaid selleks oleks olemasolevas toidupoes eraldi ruum või osakond. Selles osakonnas on ka oma lett ja sinna ei saa tasuda muude kaupade eest. See looks olukorra, kus alkoholi tuleb osta muudest kaupadest eraldi, teisest kaupluse nurgast. Siinkohal saab juba oma noored kasvandikud koos juba ostetud kaupadega kas autosse saata või kaupluse pingile ootama jätta. Kaoks ära leiva ja saiaga ühes letis olev alkohol ja noore inimese arusaam, et alkohol on tavaline kaup. Samuti sunnib see tegema lisapingutusi ehk antud olukorras peab minema ekstra alkoholi ostma. Seal kassas on ka tõhusam kontroll alaealistele.

Iga idee ei ole alati lahenduseni viiv idee

Alkoholireklaami piiramisega ei paranda tänases olukorras enam midagi. Pigem jääb saamata oluline reklaamitulu sellega tegelevatel ettevõtjatel ja nende kaudu ka maksud riigil. Suurem osa läheks veelgi alkoholi tootja kasumiks või odavamaks väljamüügi hinnaks. Seda nimelt reklaamilt kokku hoitu arvelt. Samuti võib see kaasa tuua hinnasõja, mis mõjuks veelgi laastavamalt.

Samuti ei oleks mõistlik hakata alkoholile mingeid miinimumhindu kehtestama. See võib viia olukorrani, kus salaviin ja muu sarnane saavad endale suuremad võimalused taaskord levima hakata. Kokkuvõttes viib aga see alkoholi tootva ettevõtluse pankrotini ja see omakorda töötuseni, mis ringiga taaskord alkoholismini viib.

Väga tõsiselt tuleks aga suhtuda alkoholijoobes autojuhtimisse. Tänapäeval ei hooli kahjuks rahalisest trahvist enam keegi, eriti veel olukorras, kus nagunii trahviks raha maksta ei ole. See tekitab karistamatuse tunde ja viibki paljud alkoholi tarbinud noored ja vanad autorooli. Karistustena tuleks kaaluda karmimat lähenemist, kas juhilubade täielikku äravõtmist ja pideva eksimuse korral mitte üldsegi enam tagastamist. Kindlasti on mõjunud avaliku häbiposti panek, ehk nimede avaldamine.

Samuti võiks ehk kaaluda nii mõnegi muu riigipoolse hüve kaotamist, mis hakkaks alkoholijoobes rooli istunud inimese elukorraldust segama. Või rakendada igal korral kohest ühiskondlikku kasulikku tööd, ilma eranditeta. Kusjuures see töö oleks just avalikes kohtades ja eristavate tunnustega. Miks mitte ka muude hüvede ja võimaluste piiramine, olgu selleks siis riigiametnikuna töötamise keeld mingil ajaperioodil, õppelaenuga seotud soodustused või midagi sellesarnast, mis paneks inimest enne oma tegu korralikult järele mõtlema.

Aktsiisiga ei tohiks ka väga üle pingutada, mis võib taaskord levima panna salaalkoholi, see laastaks meie ühiskonda veelgi hullemalt. Kõigil on meeles Pärnu tragöödia, kümme aasta tagasi. Olukorra parendamise märksõnad on siiski alkoholi kättesaadavuse piiramine kauplustes, võimalike alaealiste suurem kontroll, vastutusrikas alkoholi serveerimine, joobes juhtimise karistuste karmistamine ja eeskujud. Olukord ei muutu nendest sammudest paremaks ei päeva ega nädalaga, kuid võib muutuda tunduvalt aastatega.

Märt Meesak on MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik ja IRLi liige.