Määratlemaks sihipärast tegevust, mille eesmärk on manada võõraste silmade ette tegelikust olukorrast ilusam pilt, on eesti kõnekeeles läbi aegade kasutatud venelastelt laenatud sõnu või väljendeid. Pärinegu see siis Katariina aegselt vürst Potjomkinilt, kes valitsejanna teele külamakette ehitades oma nime suurpugejalikkuse sünonüümina alatiseks rahva mällu raius, või nõukogude armeest, kus pokazuha vaat et eraldiseisva kirjutamata määrustiku staatusse tõusis.

Nüüd võib vist küll öelda, et meil on selle nähtuse kohta olemas oma — ehk ka küll võõrkeelest laenatud — kuid sisult ikagi oma sõna olemas, mida ka järeltulevad põlved uhkusega võivad pruukida. See sõna on integratsioon. Seda sõna hääldavad ühesuguse irooniaga nii eestlased kui venelased — nii et vähemalt niipalju on Eestimaised potjomkinid tõesti kahe kogukonna lähendamisele kaasa aidanud.

Ma ei väida, et reaalse lähenemisprotsessi jaoks ei ole midagi ära tehtud. On küll — keelekümblusklassid, suvised keelelaagrid, vene laste suvevaheajad eesti taludes — kõik see on väärt töö ja kannab loodetavasti vilja. Kuid ikka ja jälle diskrediteeritakse seda vajalikku tööd totrate kampaaniatega, mis toovad paremal juhul näole muige, halvemal juhul tekitavad tigedust.

Kas me siis ei mäleta, milliseid tundeid tekitasid nõukogudeaegsed propagandaüritused rahvaste sõpruse teemal? Kas Integratsiooni Sihtasutus tõesti ei tajunud oma eelmise reklaamikampaania “Palju toredaid inimesi” täielikku läbikukkumist, et nüüd on tuldud välja sisuliselt samasuguse projektiga “Naeratusest algab sõprus”?

Küllap tajus, ainult et kampaania tulemuslikkus ei olnud antud juhul oluline, sest tegu oli ju pokazuha ehk Potjomkini külaga.

Nii toredate inimeste kampaania kui selle eile alanud naeratusest ja sõprusest pajatav sõsarprogramm oli mõeldud näitamiseks, rahvusvaheliste organisatsioonide arvepidamises linnukese kirja saamiseks, integratsiooniprogrammideks eraldatud raha ärakulutamiseks, sest kui kangas loosungite tegemiseks on juba kõrgemalt poolt eraldatud, siis tuleb loosungid ka valmis teha, mitte sellest riidest näiteks särke õmmelda.

Integratsioon muide toimub kõigest hoolimata ja mingid reklaamikampaaniad seda lõppkokkuvõttes takistada ei suuda. See toimub näiteks Lilleküla jalgpallistaadionil ja Tallinna vanalinna päevadel, ilma et sellest kõneldaks.

Tegelikult võiks ühe integratsiooniprogrammi siiski veel korraldada. Võiks keelata kõikidel poliitikutel ja ametnikel näiteks aastaks sõna “integratsioon” kasutamise. Kes vastu ei pea ning keelust üle astub, peab trahvi maksma. Kogutud trahviraha võiks kulutada reaalsetele programmidele — eesti keele õpetamisele, eesti ja vene koolide ühisüritustele või kasvõi jalgpallistaadioni muru korrastamisele.