Mart Laisk: Parem vrs vasak ei ole ainus valik

 (73)
Mart Laisk: Parem vrs vasak ei ole ainus valik

Valimised lähenevad ja parteidel on oma platvormide kuulutamisega tuli takus. Klassikaliselt käib võitlus parempoolse ja vasakpoolse maailmavaate vahel. Noh, ehk pisikeste ekstratega.

Kui jätta kõrvale Keskerakond, mille motiive ja töömeetodeid uurib kapo, võib ülejäänud erakondade vaateid Eesti elu edendamisele jagada nõnda.

Parempoolne ots ehk Reformierakond usub, et õnn saabub meie õuele, kui riik seisab rikaste taga. Nemad kui ühiskonna vedurid looksid siis järjest rohkem töökohti ja ise aiva rikastudes veaks paratamatult kaasa ka arglikuma ja laisema kodaniku, kes eelistab suurtele riskidele igakuist kindlustatud laekumist oma pangarvele.

Teine ots on sotsid, kelle meelest on ühiskonnas enim õnnelikke, kui ühiselt teenitud rikkus võimalikult paljude vahel ausalt (loe: võrdselt) ära jagada. Kuidas rikkust luua, see neid nii väga ei huvita. Seega oleks rahvas kõige õnnelikum, kui oravad teeniks ja sotsid jagaks raha. Nii aga ei saa kahjuks olla.

Enne, kui hakata otsima kolmandat teed, uurigem ühe või teise maailmavaate eeliseid ja hädasid inimese õnne seisukohalt.

Võtame alustuseks reformarite arusaama. On ju siililegi selge, et kui me tahame, et oleks midagi jagada, tuleb see midagi kõigepealt luua. Seega olekski ettevõtjaid toetades nagu rahu majas. Tehas huugaks ja vili põllul voogaks. Raha tuleks nagu raba, sest maksud on viidud miinimumi ja majanduse õitsengu tagab inimlik ahnus ning surmahirm.

Ma julgen öelda, et nii toodetakse üsna kindlalt enim lisaväärtust, aga see jaguneb ühiskonnas kõige ebaühtlasemalt. Liiga ebaühtlane jaotumine tekitab aga rahva rahulolematust ja ohustab seega ka rikkurite impeeriume. Seega flirdib ka kõige parempoolsem ideoloogia tänapäeval vasakpoolsusega, sest me ei ela enam Dickensi Inglismaal.

Kõrgele tootlikusele vaatamata on sellises ühiskonnas üldine õnnelikkuse tase üsna madal, sest raha küll on, aga see on vaid vähestele kättesaadav. Vaatamata rikkusele on ka üldine turvalisuse tase madal, sest igaüks on ise oma õnne sepp. Ühiskonda nähakse mitte niivõrd tervikorganismina, kuivõrd indiviidide summana.

Vastupidisel teel kõnnivad vasakpoolsed. Sotside unistustes jaotub kogu lisaväärtus ühiskonnas võrdselt ja seda käsitletake pigem ühiskondliku kui eraomandina. Sotsiaalses riigis on ühiskondlik sidusus palju suurem. Väärtuste loojana nähakse pigem ühiskonda tervikuna, mitte üksikisikut. Maksusüsteem on nii säetud, et „liigne“ rikkus jagatakse ümber vaesematele. Liigset kapitali akumulatsiooni välditakse. Muidugi ei ole selline keskkond eriti atraktiivne ka investeeringutele, ühele akumulatsiooni vormile.

Kui vaadelda elu riigis loteriiga, siis on sotsiaalriigis peavõit üsna äbarik, aga see-eest iga loos võidab. Enamus tunneb ennast mõnusalt - kuigi eriti rikkaks ei saa, siis päris tühjade pihkudega ei jää ka keegi. Aga oh häda, pärsitud on majanduse käivitamise kaks võimast jõudu: ahnus ja surmahirm. Tööviljakus on ohus, sest hädapärast saab ka ilma tööta ellu jääda.

Vasakpoolne maailm eeldab inimeste vahelist solidaarsustunnet, aga ei paku lahendusi selle tekitamiseks ega selleks, millega asendada parempoolsed suurmotivaatorid: ahnus ja hirm. Ilusas skeemis on midagi väga olulist puudu.

Neil kahel suunal on üks ühine joon. Nimelt on nii vasak- kui ka parempoolsus olemuselt marksistlikud ideoloogiad, sest toetuvad Karl Marxi tuntud maksiimile, et majandus on ühiskonna vundament ja kultuur on pealisehitis.

Minu meelest oleks aga ammu aeg asendada ühedimensiooniline vasak-parem -teljeline poliitmaastik kahedimensioonilisega, kus teise dimensiooni moodustaks majandus ja kultuur. Ma olen veendunud, et kui me soovime jätkusuutlikku ühiskonda, peame me loobuma majanduspõhisest ühiskonnamudelist.

Kultuur tähendab siin muidugi enamat kui Neeme Järvit või purkisittumist. See tähendab tähelepanu pööramist isiksuse arengule tervikuna. Nimetagem seda siis vasak-parema kõrval ülemine-alumine -suunaks, kus majandus oleks vanema suunana alumine ja kultuur ülemine. Kahjuks pole mul näiteks võtta ühtegi ajaloolist kogunemist, kus kultuurilembesed rõdul ja majandusmehed põrandal oleks istunud, aga kujutame lihtasalt ette, et nii on. Mina valiksin ilmselt vasakülemisi, aga üks tõsine ärimees valiks siis ehk paremalumisi.

Keda me siis saaksime valida?

Alustame vasakalumistest ehk neist, kes usuvad, et eelistähelepanu kuulub majandusele, aga lisaväärtus peaks jagunema võrdselt.

Siis on paremalumised, kes on tõelised Mogri Märdid: majandus on ainus, mis loeb ja kõik raha läheb oma tasku. Naabrimees on ise loll, kui nälga sureb.

Järgmiseks paremülemised, kes väärtustaks enim isiklikku vastutust oma elu eest, aga sooviks, et riik panustaks isiksuse arengusse.

Ja lõpuks tuleks vasakülemised, kes rõhuvad solidaarsusele ja kultuursele inimesele, kes leiaks motivatioone mujalt, kui varanduse kuhjamisest.

Praegu ei tegele inimarengule panustamisega ükski partei. Võimalik, et rahvas pole veel valmis mõistma, et inimene ei ela üksnes leivast. Hästi arenenud isiksusel on kõrge enesehinnang, aga kõrge enesehinnang on majandusliku jõukuse välimatu eeldus.

Kas meie poliitikute seas leidub kedagi, kes oleks üle odavast populismist ja julgeks valida senikäimata tee? Kui oleks julgeid eelkäijaid, küllap leiduks ka mõistjaid ja järgijaid. Ma usun, et on aeg astuda välja sissetallatud roobastest, sest me väärime rohkem valikuid.