Mart Laar: Ukrainas on näha märke "Gruusia stsenaariumi" käivitumisest

Äsjased sündmused Ukrainas pole ilmselt teekonna lõpp, vaid hoopis palju pikema teekonna algus. Kui ametisse astuval uuel valitsusel õnnestub isegi olukorda Ukrainas stabiliseerida, selle eri pooled kokku lõimida ning rahutuste ajal tänavatele valgunud kuritegelik element sealt kõrvaldada, siis jäävad üles vähemalt kolm vastamata küsimust.

1. Euroopa, mis peaks andma Ukrainale ja teistele idapartnerluse riikidele selge perspektiivi. Kujutagem ette, kui meile 1993. aastal oleks öeldud, et tehke aga tehke reforme ja saage edukaks, Euroopasse te nagunii ei pääse. Kahtlane, kas eesti rahvas oleks olnud valmis kandma kõiki reformidega kaasas käivaid raskusi ja kannatusi.

2. Teiseks avatud küsimuseks on ukraina rahva suutlikkus reaalseid reforme teostada. Sest valusad on need igal juhul. Pärast oranži revolutsiooni kutsus tollane president Viktor Juštšenko üleminekumajanduste parima eksperdi Anders Åslundi, et see nõustaks teda vajalike reformide teostamisel. Åslund kutsus aga mind kaasa. Panime koos suurema seltskonnaga kokku terve reformide paketi. Kuid Juštšenko ei julenud neid ellu viia.

Nüüdseks on olukord Ukrainas aga palju hullemaks läinud. Ning möödapääsmatud on veel radikaalsemad sammud, kui need, mida me toona pakkusime. Kas Ukrainal on ikka tahet sellel teel käia?

3. Kolmas määramatu tegur on Venemaa. Äsja ilmunud raamatus „Impeeriumi vastulöök“ kirjeldan, kuidas Venemaa üritas Gruusiat selle poolt valitud teelt kõrvale lükata ning ei pidanud paljuks selleks sõda pidada. 2008. aasta augustisõda on riigile hoiatavaks eeskujuks.

Viimasel nädalal on nii Lääne kui Venemaa analüütikud vihjanud võimalusele, et Venemaa kavatseb Ukrainas kasutada „Gruusia stsenaariumi“, teatud märgid sellest on ka tõesti olemas. Vene passide jagamine Krimmis käib täie hooga ning juba kutsuvad värsked kaasmaalased Venemaad Ukraina banderalaste vastu appi.

Ukraina piiridel on asutud korraldama suurejoonelisi sõjaväeõppusi, mis meenutavad enne Vene-Gruusia sõda toimunud õppusi. Tollal ei uskunud keegi maailmas, et Venemaa võib oma naabrit tõesti rünnata. Vene-Gruusia sõda näitas paraku, et võib küll.

Toimuv kinnitab veelkord, et aga kõnekäändu, et priius pole prii, see mõte (Freedom is not free) seisab Washingtonis Korea sõja monumendil. Vabaduse eest tuleb aga seista igapäevaselt, kõigis oma tegemistes ja ootustes.

Kui Eesti poleks omal ajal julenud valusaid, kuid vajalikke otsuseid teha, siis seisaksime praegu samasuguste raskete väljakutsete ees nagu Ukraina. Seetõttu peame ka selliste otsuste langetamiseks igati valmis olema. Sest iial ei tea me, kuidas need meie tulevikku mõjutada võivad.