Asusin seetõttu uurima, mida Sõerd siis IRL-le ette heidab. Minu rõõmsaks üllatuseks polnud IRL-st artiklis aga sõnagi juttu, küll analüüsiti selles igati asjalikult sotside tuludega tõepoolest katmata valimislubadusi. Ka artikli Eesti ees seisvaid väljakutseid laiemalt kirjeldavale osale võiksin kahe käega alla kirjutada.

Seda hämmastavam on mulle aga kirjutise pealkiri, kus millegipärast viidatakse hoopis IRL-le. Mul on selline tunne, et seda pealkirja ei pannud artiklile Aivar Sõerd ise, vaid see ilmus sinna kuskilt muljalt.

Kuid asja juurde. IRL läheb valimistele selge lubadusega viia Eesti eelarve taas tasakaalu ning mitte suurendada Eesti laenukoormust. See on meie esimene prioriteet ning sellest lähtuvad teised lubadused. IRL teab oma varasematest kogemustest, et seda on kerge lubada, aga raske teha. Samas oleme sellega varem edukalt hakkama saanud.

Nii teame ka, et eelarvetasakaalu taastamiseks on vajalik ministeeriumite valitsemiskulude külmutamine ning mahjanduskasvule tugeva tõuke andmine. Lisaks tugevale eelarvedistsipliinile tuleb selleks alandada tööjõumakse, mis ühelt poolt riigi sissetulekuid hetkeks küll vähendab, teisalt majanduskasvu kiirendades neid kokkuvõttes aga suurendab.

Kui need sammud on astutud ja kiirenenud majanduskasv on riigile täiendavaid sissetulekuid toonud, võime asuda uute programmide käivitamisele. Kui Eestil õnnestub saavutada Euroopa keskmisest kolm korda kiirem majanduskasv, ulatub selliste programmide hulk parimal juhul endises vääringus üle miljoni krooni aastas.

Kui mitmed valimistel osalevad erakonnad on jäänud kidakeelseks, millised nende prioriteedid eelseisval neljal aastal on või on neid oma programmi kandnud sedavõrd palju, et valimisprogramm usutavuse kaotab, siis IRL on oma prioriteedid selgelt ja üheselt välja öelnud: vaimult suureks saamine ehk haridus ning laste kasvatamise väärtustamine. Esimese prioriteedi all keskendume üleminekule tasuta st õppemaksuta kõrgharidusele ning teise osas emapensionile.

Oleme oma lubaduste hinna ka välja arvutanud, kuid olgu ta siis veel kord välja öeldud - taas endises vääringus, kuna see võimaldab esialgu summasid paremini võrrelda. Üleminek tasuta kõrgharidusele maksab riigieelarvele 450 miljonit krooni ja sellega käib kaasas sihtotstarbeliste õppetoetuste kehtestamine 110 miljonit krooni.

Tasuta lõunaid pole loomulikult olemas ja nagu muu riigieelarve, tulevad needki kulud maksumaksja taskust. See ei muuda tasuta kõrgharidust aga millekski, mida niisama jagatakse. Vastupidi, üleminek tasuta kõrgharidusele toob kaasa suurema nõudlikkuse nii õppuri kui õppe kvaliteedi suhtes.

Teise IRL peamise lubaduse ehk emapensioni maksumus on samuti välja arvatud - selle väärtuseks kehtestamisel oleks 300 miljoni krooni. Välja on arvutatud ka riigile pikemas pespektiivis langev koorem, mis jääb ka tulevastel aastatel mitme teise lubadusega võrreldes igati normaalsesse vahemikku. Usume, et kui tahame Eesti keelt ja kultuuri hoida, on mõlemad IRL prioriteedid Eesti tulevikule üliolulised.

Seetõttu kutsume teisigi erakondi oma peamiste lubaduste, olgu selleks kas sotsiaalprogrammid või maksude langetamine, selgelt avalikustama. Olen Aivar Sõerdiga täiesti nõus, et vastutustundetuid lubadusi ei maksa valimiste eel loopida. Eesti pole kriisist väljunud - kõrge tööpuuduse tase on sellest kurvaks tõendiks. Tööpuuduse vähendamiseks pole aga olemas muud teed, kui majandus käima saada. Tasakaalus eelarve on selleks peamine vahend.

Autor on IRLi esimees.