Mart Laar: Segadus liberaalide leeris
Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu — ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.
Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.
Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.
See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest — ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist“. Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.
Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks“. See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.
Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia“. Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.
Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides“.
Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras — ehk päris põhja minemas — just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada — nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt — ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata — valel on lühikesed jalad.
Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi“, vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega“ Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.
Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida — lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.
Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba — seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.
