Mart Laar: Meie ainus valik on Gruusiat toetada

 (338)
Mart Laar
Foto: Andres Putting

Olete öelnud, et kui viimati Gruusias käisite, siis sõjategevusse astumist Gruusial küll plaanis polnud. Kuidas siis nii, et Teie ei teadnud midagi? Konflikt on küpsenud ju pika aja jooksul.

Konflikt on tõepoolest küpsenud pikalt, kuid Gruusia juhtide ühemõtteline seisukoht oli, et üritatakse lahendada konflikti mittesõjaliste vahenditega. Sellest kavast hoiti viimase hetkeni kinni, kuni ühel hetkel seda enam ei suudetud.

Kui Venemaa poleks alates aprillist asunud pingeid üles kruvima, julgustades ja relvastades lepinguid rikkudes ühtlasi separatiste, kes oma tegevust märkimisväärselt aktiviseerisid, valitseks endiselt rahu.

Missugust nõu annate grusiinidele kujunenud olukorras?

Gruusial pole praegu muud võimalust kui vastu panna. Venemaa on selgelt sihiks seadnud Gruusia juhtkonna kukutamise ning maa kursi muutmise. Kui algul loodeti ilmselt, et sõja alates tekivad Gruusias sisemised konfliktid ning Saakašvili sunnitakse lahkuma, siis seda ei toimunud.

Nüüd on üle jäänud sõjaline lahendus. Kui Gruusia suudab oma kaitse organiseerida ning võitlust jätkata, on tal lootust. Lõputult ei suuda Gruusia loomulikult Venemaale vastu panna, kuid mida kauem seda tehakse, seda suurem on võimalus, et maailm suudab Venemaad agressiooni peatama sundida.

Tegelikult tulistasid grusiinid n-ö esimese paugu. Kas on Teie arvates õige kõiges ainult Moskvat süüdistada?

Grusiinid ei tulistanud esimest pauku, nad vastasid juba pikka aega kestnud rünnakutele Gruusia küladele Osseetias. Nende rünnakute taga on aga otseselt Moskva — miks ei peatanud vene rahuvalvajad relvaeksporti, miks ei peatanud nad Gruusia tulistamist, miks seati Vene sõjaväelased ja FSB mehed Osseetia juhtkonda, miks jagati kohalikule rahvale Vene passid, kuigi tegemist on Gruusia riigi osaga?

Selliseid küsimusi võib lõputult esitada, vastus on neil aga üks: sest Venemaa soovib seda osa Gruusiast oma võimu all hoida. Gruusia ründamisest, linnade pommitamisest ja tsiviileelanike tapmisest ei hakka ma rääkimagi.

Missuguseid teateid saate ise praegu Gruusiast? Missugused on Teie andmed hukkunute hulgas ja kaotustest relvajõus?

Andmed on vastukäivad, kuid tsiviilelanikke on eriti Goris ja Senakis hukkunud arvukalt. Kannatanud on tugevalt ka relvajõud, kuigi väljalangenutest enamiku moodustavad haavatud. Ometi suudetakse võitlust jätkata, suur hulk kergemalt haavatuid püsivad rivis, mis näitab, et moraal on endiselt hea.

Lääne senised reaktsioonid on olnud pehmelt öeldes hambutud. Missugused reaktsioone EL-i ja NATO suunalt peate Teie adekvaatseks?

Adekvaatne on seni olnud Carl Bildti seisukohavõtt ning Poola ja Balti riikide avaldused.

Vene pool on Eesti, Läti, Leedu ja Poola presidendi ühisavaldusele vastanud ähvardustega, et Gruusia toetamine lõpeb halvasti. On see tühi retoorika või tõsiseltvõetav ähvardus?

Kui Venemaal õnnestub Gruusia iseseisvus hävitada, pole ohus mitte ainult neli nimetatud maad, vaid ka paljud teised. Kui Venemaale antakse võimalus sellisel kombel oma impeeriumi taastada, siis võib kindel olla, et varsti on järjekorras mõni järgmine riik, kus oma kodanike au ja väärikust kaitsma asudes. Meil pole valikut, meie ainus võimalus on Gruusiat toetada.

Mil viisil peaks Eesti antud sündmuste taustal suhetes Venemaaga käituma, et oleks ka edaspidiseks tagatud Eesti julgeolek?

Kindlasti tuleb täita NATO-le antud lubadused ning hoida ettenähtud tasemel meie kaitsekulutused. Jutud palgaarmeest tuleb visata prügikasti ning Eesti reaalse kaitsevõime tagamisele tõsist tähelepanu pöörata.

Kuidas hindate Eesti vabatahtlike algatust Gruusiasse appi minna? Kui nad satuvad seal reaalsesse sõjategevusse, ütleb Venemaa, et Eesti sõdib Gruusias. Mis sellele järgneb?

Ükski riik ei saa takistada humanitaarabi andvate vabatahtlike tegevust. Gruusia vajab meie abi just praegu ja selliseid algatusi tuleb tervitada.

Kas näete Eesti ühiskonna polariseerumise märke? Kas on alust võrrelda Eesti praegust situatsiooni olukorraga pronkskriisi aegu? 1939. aastaga?11/9-ga?

Ei näe sellist polariseerumist, kuigi mõned avaldused on olnud mõnevõrra hämmastavad. Seda pole ka Gruusias — kui ollakse sattunud agressiooni alla, siis unustatakse vanad vastuolud.

On ennustatud, et Gruusia sündmused on suure katastroofi algus. Mis meist saab? Kas Eesti iseseisvus on ohus?

See sõltub sellest, kuidas Gruusia sündmused arenevad.