Ta naeruvääristas lõplikult kõigi nende arvukate kremlinoloogide väited, nagu tähendaks ametikohtade vahetus Kremlis Putini (loe: KGB järglasorganisatsioonide) võimu loojangut ning Medvedevi uue liberaalsema ning lääne suhtes lepituslikuma kursi algust.

Kes vähegi presidendivahetuse šõu detaile jälgida viitsis, oli selleks sajaks tegelikult juba märganud, et kõigi tseremooniate keskseks figuuriks polnud mitte uus president, vaid vana. Õigupoolest nägime adekvaatset pilti sellest, mis Venemaa tipus praegu kagebiitide poolt kavandatud manöövrite tulemusena välja kujunenud on, taas Punasel väljakul toimunud paraadi teleülekandest. Kas märkas keegi seal ainsatki kaadrit, milles Medvedeviga ühel ajal poleks telepildis olnud ka Putin? Ei.

Ekspresident seisis telepildis kogu aeg uue presidendi taga nagu vinnastatud nagaaniga politruk. Politrukil oli venelaste poolt nii kummardatud Suure Isamaasõja ajal aga teatavasti võim väeosa komandör kasvõi kohapeal maha lasta, kui tal tekib kahtlus, et see pole ideoloogiliselt ustav Stalinile ja rodinale. Nüüd siis Putinile ja kagebiitidele.

Ausalt öeldes ei peaks ükski kriitiliselt mõtlev poliitik tahtma olla Medvedevi nahas. Sest jutud sellest, nagu moodustaks ta aja jooksul oma meeskonna, astuks Putini varjust välja ning tõrjuks selle unustusse, on lihtsalt sonimine. Nagu intelligentse ilmega esitatud arutlused sellestki, et Medvedev muudab Venemaa välispoliitilist kurssi ning võtab maha pinged suhetes läänega (eelkõige USA-ga).

Medvedev võib küll väita, et kuulab Black Sabbathit ja teisi 70. aastate hard rocki bände, aga sellega tema iseseisvus nii sise- kui välispoliitikas ka piirdub.

Tegelikult korraldati asi nii, et tal ei tekiks — Leninit tsiteerides — peapööritust edusammudest ehk siis kiusatust tõepoolest oma võimu ristiisade vastu kasutada. See tehti ära juba enne, kui ta tal lubati käsi vande andmiseks Vene Föderatsiooni põhiseaduse köitele asetada.

Selleks valiti Putin duumas absoluutset enamust omava võimupartei esimeheks, tehti viimase minuti seadusmuudatus, mis allutas kubernerid peaministrile, ja seati Putin ise kohe võimuvahetuse toimumise järel peaministri kohale.

Kusjuures: kabineti koostab tema, mitte president Medvedev, ja selle struktuur ning volitused saavad olema märksa ulatuslikumad kui Putini presidendiks olemise ajal. Ühesõnaga: aktsiate kontrollpakk ettevõttes nimega Venemaa on kindlalt Putini käes, kes teeb väikeaktsionär Medvedeviga seda, mida heaks arvab.

Sealjuures on oluline silmas pidada, et erinevalt illusioonist, mille loomisega Putin aastast 2000. alates tegelenud on, pole Venemaa lood sugugi kiita, ja uus president peab oma käe alla panema väga paljudele rahva hulgas kindlasti väga ebapopulaarseks kujunevatele ukaasidele, millest peaminister ennast mugavalt distantseerida saab.

Jah, toornafta hinnad on viimase kaheksa aasta jooksul neljakordistunud ning just see on Putinile andnud võimaluse luua maailmale pilt Venemaast kui jalule tõusnud suurriigist. Ent fassaadi ja selle taga oleva tegelikkuse vahel haigutab kõigist klantspiltidest hoolimata hirmuäratav kuristik.

Venemaa infrastruktuur — needsamad torujuhtmed ja maardlate tehnoloogiad kaasa arvatud — on amortisatsiooni viimasel piiril, Venemaa tervishoiusüsteem kokku varisenud, teadus N Liidu lõpust saadik krooniliselt alafinantseeritud, teadlaste kaader lähiaastatel kollektiivselt pensioneeruv ning põllumajandus peaaegu et kiviaja tasemel.

Kui siia lisada venelaste tervislik seisund, muutub pilt veel nukramaks. Tuberkuloosi tase ületab Venemaal kaks korda kriteeriumi, mida ÜRO normide kohaselt peetakse epideemia alammääraks, aidsi leviku kiiruselt konkureerivad venelased musta Aafrika riikidega ja C-hepatiidile ennustatakse epideemia tasemeni jõudmist lähiaastatel. Kui mainida veel alkoholi ja narkootikume, muutub pilt lausa süngeks.

Pole siis midagi imestada, et hetkeseisuga näeb oma kuuekümnendat sünnipäeva vaid üks igast kaheksast ilmavalgust näinud vene poisist.

Haiguste, mõnuainete ja madala keskmise eluea kõrval tuleb meeles pidada aga sedagi, et vene naised on ühed maailma ahtramad. Keskmiselt tuleb Venemaal naise kohta 1,3 last, ent seegi armetu tulemus on saavutatud vaid tänu Venemaa paljulapselistele islamirahvastele. Lähiaastatel halveneb Venemaa demograafiline olukord veelgi, kuna aastail 2010-2012 pensioneeruvad viimased suured sõjajärgsed aastakäigud ning sünnitusealiste naiste osakaal rahvastikus kahaneb järsult.

Kõike seda teades kõlavad Medvedevi optimistlikud väljaütlemised Venemaa muutmisest maailma edukaimaks riigiks lihtsalt ebausutavalt, et mitte öelda — groteskselt. Ja vangerdused võimuladvikus siin ei aita. Nagu ka muu maailma — eriti oma väikeste naaberriikide — ähvardamine, laimamine ja mõnitamine.

Tegelikult peaksid nii Putin kui Medvedev oma kirjutuslauale panema sildi ridadega Ivan Krõlovi surematust valmist “Muusikud”. Vene keeles kõlab selles esitatud moraal ju nii: võ druzja, kak ne saditesj, muzõkantam ne goditesj (e. k: sõbrad, seadke ennast istuma, kuidas tahate, muusikuteks ei kõlba te ikkagi).

Kahjuks pole Venemaa juhid krooniliselt ja läbi aegade demonstreerinudki mitte niivõrd võimet naabritega koos musitseerida, kuivõrd võimet kõigile teistele ebameeldivusi valmistada. Ja selle tegevusega, mida mis tahes nime kandev Vene impeerium aastasadu praktiseeerinud on, nad Medvedev/Putini juhtimisel ka jätkavad.