Mart Helme: Ühinenud üksikkandidaatide esimesed võidud
Siinkohal toome need ka ära. Ühinenud üksikkandidaadid on oma platvormis selgelt välja toonud Eesti ühe kõige pakilisema probleemina vajaduse muuta praegust valimiskorda. Nüüd on valimisseaduse muutmisest asunud rääkima ka IRL, sotsid ja rohelised. Kuigi lootus, et need erakonnad hiljem ka Riigikogus küsimusega tõhusalt ja põhimõtteliste muudatuste tasemel edasi tegeleksid, on kaduvväike, on see hetkel siiski samm edasi.
Et progress jätkuks, on aga vaja, et ka Riigikogus oleks üksikkandidaate, kes oma survestavat tegevust selles vallas jätkaks.
Ühinenud ükiskkandidaatide teiseks eduks on toiduainetelt kaotatava käibemaksu idee, millekohane pressiteade saadeti välja 20.01.2011 ja mis seejärel oli küsitluse vormis nädal aega üleval ka portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.
Idee haarasid lennult sotsid, kes oma esinumbri Sven Mikseri teleklippides selle koheselt oma ideena välja pakkusid. Ent tühja sellest. Ideede kaaperdamine on poliitikas tavaline, ning iseenesest pole see probleemiks. Probleemiks on, et kartelliparteid sama küsimusega konstruktiivselt ka valituks osutumise järel edasi tegeleksid. Nende senine valimiste eel jagatud lubaduste täitmine selleks küll optimismi ei sisenda.
Ja kolmandaks. Kuku raadio saates „Nädala Tegija“ (28.01.2011) pakkus ühinenud ükiskkandidaatide hulka kuuluv Mart Helme vestluses Kärt Anveltiga välja, et Eesti riigi järgmiseks suureks eesmärgiks peaks saama eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine. Mis äraseletatult tähendab, et me peaksime saavutama nii Eestis kui maailmas tervikuna niisuguse demograafilise ja poliitilise seisundi, et me ei pea igapäevaselt pelgama, et praegused põlvkonnad jäävadki viimasteks eestlaste põlvkondadeks. Või siis viimasteks Eestis peremehepositsiooni omavateks põlvkondadeks.
Ka see idee on praeguseks Eesti Päevalehe poolt läbi viidud küsitluse kohaselt pälvinud avalikkuse ulatuslikku toetust ja tervelt 54,1 protsenti vastanutest peavad seda kõige olulisemaks suureks eesmärgiks (EP,07.02.2011).
Toodud näited on veenvaks kinnituseks sellest, et üksikkandidaatidel on praeguses Eesti poliitilises diskursuses enam kui oluline roll. Ja seda rolli saavad nad senisest veel efektiivsemalt täita Riigikogus, kus neil kõige võimsama relvana on kasutada senisest palju avaramad võimalused avalikkuse informeerimiseks ja mobiliseerimiseks. Ehk siis parteide tagatubade võimu murmiseks.
