Mart Helme: Kohut mõistetakse kaotajate üle
Valimiste suurimaks (ehkki mitte üllatuslikuks) kaotajaks tuleb pidada Rahvaliitu. Ja eelkõige selle esimeest Villu Reiljanit ning tema õukonda. Tõepoolest, viimastel aastatel sai üha ilmsemaks, et Reiljan ja tema truu kaaskond teevad valesammu valesammu järel, panustades nagu enesevalitsemise kaotanud hasartmängur pidevalt vaid ühele kaardile — ning aina kaotades, kaotades, kaotades. Sealjuures olid ka kõik Reiljani võidud –näiteks pääsemine Tallinna volikokku või KeRa leping — kas blufid või pettused.
Sisuliselt mängis Reiljan Eesti suurima erakonna nelja aastase valitsuses olemise vältel täielikult auti. Ja võib temaga nõustuda, et järgmisse riigikokku pääsemine on saavutus, mille üle tuleb Rahvaliidul tõsiselt rõõmustada. See pole aga mitte Reiljani ja tema õukonna, vaid hädaski oma erakonnale truuks jäänud Rahvaliidu püsivalijaskonna ja kohtadel tegutsenud meeste-naiste töö tulemus.
Reiljani praegust lahkumist erakonna esimehe troonilt tuleb aga käsitleda tema viimase „kingitusena“ parteikaaslastele. Ehk roti põgenemisena uppuvalt laevalt. Erakonna esimehe amet tulnuks Reiljanil maha panna juba ammu. Näiteks siis, kui Rahvaliit europarlamendi valimistel kõrbes. Viimane moment selleks oli aga mullu sügisel, kui puhkes maade vahetuse skandaal.
Toona käsitlenuks Eesti avalikkus ja Rahvaliidu lihtliikmed seda kui au- ja riigimehelikku käiku. Ja nii mõnigi valija andestanuks tekkinud jamad nii Reiljanile kui Rahvaliidule. Praegu on erakonna tulevik aga tume ja pole tarvis olla prohvet, et ennustada Rahvaliidu pragmaatilisteks harjutatud omavalitsusjuhtide peatset liitumist perspektiivikamate erakondadega. Samuti nagu pole vaja olla prohvet, et ennustada teiste erakondade värbamisretki nende ülekutsumiseks.
Valimiste kaotajaks on selgelt ka Keskerakond ning selle juht Edgar Savisaar. Kuigi otsene valimistulemus pole paha, on Keskerakond ometi suurkaotaja — ja seda moraalses plaanis. Niisugusesse positsiooni manööverdas Keskerakond ennast aga selgelt ise, asudes tülis pronksmehe pärast ühte paati venelastega ja reklaamides häbenematult oma suhteid Putini revanšistliku (st ka Eesti suhtes ohtlikult agressiivselt meelestatud) Venemaaga.
Ning kuigi ka paljudes puht eesti asustusega piirkondades Keskerakonna rahakülvi lubav reklaam ilmselt mõjus, mobiliseeris see samavõrd ka patriootiliselt meelestatud inimesi valimistest aktiivsemalt osa võtma ning oma häält Keskerakonna oponentideks peetavatele erakondadele andma. Tulemuseks ongi Keskerakonna moraalne häving, millele keegi — miks mitte sotsid või IRL — peaksid lisama üleskutse kuulutada Venemaa ja venelastega flirtiv Keskerakond Eesti iseseisvusele ohtlikuks ja seega valitsemiskõlbmatuks.
Nii on Euroopas muide tehtud. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel, kui Moskva jõuliselt toetas ja finantseeris Itaalia ja Prantsuse komparteisid, sõlmisid teised parteid neis riikides omavahel kokkuleppe, mille kohaselt nad kõik kohustusid koostööst Moskva käsilastega loobuma. Tulemus oli sarnane Eestiga: komparteid nautisid küll pidevalt valimistel rahva märkimisväärset toetust (nagu Keskerakond), ei pääsenud aga kordagi valitsusse. Seda seni, kuni kestis nende otsene sõltuvus Moskvast.
Eriti valusaks löögiks on Keskerakonna pyrrhoslik ponnistus aga muidugi erakonna liidrile Edgar Savisaarele, kelle šansid oma kekkoslikke ambitsioone Eestis teostada iga kaotusega üha kahanevad. Vanuslikel, tervislikel, aga ka erakonna siseklimaatilistel põhjustel. Juba praegu jälgivad noored alfa-isased, millal karjajuht nõrkuse märke ilmutab. Ja varem või hiljem ta ilmutab. Ning siis teevad nad hüppe, mille tulemuseks on suuremat sorti kisma. Tõsi küll, seda ei pruugi juhtuda veel järgneva nelja aasta sees. Ent pinda asjade niisuguseks arenguks valimiste eel televisioonis juba lausa pseudopresidendina esinenud Suure Juhi kaotused ette igatahes valmistavad.
Möödunud valimiste kolmandaks kaotajaks olid — üllatus, üllatus — rohelised. Esiteks ei suutnud nad saavutada enamat kui vaid sissesaamise riigikokku. Teiseks on nad oma jäikade väljaütlemistega tuumaenergeetika kohta praeguseks sisuliselt juba välistanud ennast potentsiaalse koalitsioonipartnerina. Kolmandaks näitas nende ootamatult väikeseks jäänud toetus, et kuigi rahvas võib ju rohelist mõttelaadi põhimõtteliselt toetada, ei näe ta laiemas plaanis rohelisi Eesti sisepoliitikas sedasorti alternatiivina nagu neli aastat tagasi Res Publicat.
Mis tähendab, et rohelisi võib järgmise nelja aasta jooksul ees oodata nii poliitikas kohanemine ja enesekehtestamine kui ka vaikne hääbumine ja pildilt kadumine. Tegelikult on roheliste kõrgaeg poliitikas möödas ka mujal Euroopas. Inimesed lihtsalt ei taha ökofašismi, mida rohelised paraku ikka ja jälle ilmutama kipuvad. Ka on inimesed aru saanud, et roheliste poolt pakutavad alternatiivid on ebaefektiivsed ja kallid. Ning pahatihti seotud rohelist ideoloogiat esindavate poliitikute endi ärihuvidega.
Seega: huvitavad ajad ootavad meid ees. Jälgige reklaami!
