Mart Helme: Kodakondsus kui altkäemaks
Niisiis: Eesti võimud eesotsas presidendiga on otsustanud muuta Eesti kodakondsuse altkäemaksuvahendiks. Koos kõigi sellest tulenevate traagiliste tagajärgedega.
Iseenesest pole praegu valitsuse algatatud poliitika mitte niivõrd eesti tegelaste geniaalne leiutis, kuivõrd jätk survele, mida Eestile avaldatakse läänest. Ehk siis jätk sõnumile, mis sealtpoolt edastatuna kõlab sama lihtsalt, küüniliselt ja madalalt kui meie sõnum venelastele: andke neile kodakondsus, siis oleme teiega sõbrad — ja kui eriti hästi läheb, siis võib-olla me isegi kaitseme teid. Teiste sõnadega: ka meile pakutakse altkäemaksu.
Iseseisvat välispoliitikat mitte omava Eesti võimudele on see sõnum hästi kohale jõudnud. Tegelikult jõuab laitmatult kohale ka sõnum, mida valitsus praegu edastab meie venelastele. Ainult et mitte nii, nagu loodetakse, vaid nuripidi.
Kui sõnum Eesti ja eestlaste hirmust venelaste ees, valmisolekust samm-sammult taanduda vähemuse (ja tema selja taga seisvate välisjõudude) surve ees, eestlaste rahvusriikluse idee moraalsest kollapsist ning leppimisest järjekordse hääletu alistumisega, mis praeguse kursi jätkumisel osutub vältimatuks juba lähiaastatel.
Venelastega on kõik selge
Ent siinkohal ei taha ma rääkida venelastest. Nendega on tegelikult kõik selge. Venelased kujutavad Eestis endast valdavalt inertset massi, mis käitub üldreeglina reaktiivselt. Kui olud nõuavad ja võimaldavad neil asuda täitma viienda kolonni ülesandeid, siis teeb kriitiline mass venelasi seda, kui olud nõuavad aga pigem vaoshoitust, käituvad venelased just nii.
Eesti riigiga ei identifitseeri neist ennast enamik ei praegu ega tulevikuski, olgu neil Eesti kodakondsus või mitte. Sest nad on venelased, tunnetavad ennast impeeriumi alamatena ja kuuluvad selgelt eristuvasse keele-, kultuuri- ja mõttemaailma.
Ma ei hakka rääkima ka venelastele kodakondsuse kinkimisel meid tabavast sisepoliitilisest ja sellele järgnevast välispoliitilisest hävingust. Piisab, kui vaatame, mis toimub Tallinnas. Siinkohal soovin ma rääkida hoopis eestlastest.
Pronksiöödest alates on meid, eestlasi, massiivse ajupesuga asutud veenma selles, nagu oleksime probleemiks siin riigis meie, mitte okupatsiooniaastatel Eestisse saabunud ümberasujad ning nende järeltulijad.
Meie, kes me ei saa ka kaheksateistkümnendal iseseisvusaastal kogu Eesti territooriumil hakkama eesti keelega, peame tegema järeleandmisi vene keelele. Meie, kes me oleme oma riigis oma asjade endale vastuvõetavaks korraldamiseks taganud endale kaitsevalli restitutsioonilise kodakondsuspoliitika näol, peame nüüd selle kui venelastele solvava üle vaatama.
Meie, kes me 1944. aastal tegime meeleheitliku (ja kahjuks ebaõnnestunud) katse oma riiki kahe okupatsiooni vahel uuesti taastada, peame seda häbenema. Meie, kes me ainsa väikerahvana oleme lahinguväljadel võitnud nii Vene kui Saksa impeeriumi relvajõude, peame oma ajaloost rääkides kasutama üksnes poliitiliselt korrektseid versioone.
Meie, kes me elasime üle NKVD-poolsed imikute ja raukade küüditamised, Eesti ohvitseridele määratud kuklalasud ja rahvuse pool sajandit kestnud moraalse laostamise, peame selle nüüd unustama ja helgelt üksnes tulevikku vaatama.
Eestlane põgenegu omalt maalt?
Meie, kes me oleme üks väiksemaid omariiklust omavaid etnilisi gruppe maailmas, peame ilmutama meie kõrval laiutava suurriigi ja tema siin asuva eelsalga suhtes alistumiseni küündivat mõistmist ja sallivust!
Seltsimehed Kadriorus, Toompeal, punaülikoolides ning meedias: te võite seda küll nõuda ja mõõdutundetult propageerida, aga selle tulemus on paratamatult nuripidine.
Kui kriitiline mass eestlasi lõpuks taipab, mis nende riigis teie mahitusel toimunud on, vallandab see kahepidised protsessid.
Ühelt poolt leiab aset rahvustevaheliste suhete järsk teravnemine ja võimude autoriteedi drastiline langus koos anarhiaga, mille see paratamatult olmesfääris kaasa toob, teisalt algab aga inimeste — nii eestlaste kui venelaste, eelkõige aga eestlaste — massiline väljaränne, millele eelseisev pikk majandussurutis lisab oma mõõtme.
Praegu valitsuse viljeldav illegaalne keele ja kodakondsuspoliitika teeb eestlastele puust ja punaselt ette, et just nemad, mitte venelased, pole oma kodumaal teretulnud.
Inimesed pole lollid. Nad teevad sellest oma järeldused. Võib-olla pikatoimeliselt, nagu eestlastel kombeks, aga see-eest põhjalikult. Tulemuseks on mõne järgneva aastakümne jooksul Eesti lõpp.
Mis asemele sünnib? Territoorium, mida asustavad igast maailma otsast siia kokku kandunud immigrandid. Saab olema suurriikide kokkulepete küsimus, kes ja kuidas seda territooriumi haldama hakkab. Ilma tülikate eestlasteta ei peaks kokkuleppe saavutamine suureks probleemiks kujunema.
Oleme rahvusena kõigi katsumuste kiuste loonud põneva kultuuri ja üles ehitanud ka oma riigi. Praegu Eestit juhtiva estofoobse ideoloogia ja praktika järgimisel ähvardab seda kõike häving. Loomulikult ei väära minu siinne lugu seda kurssi. Teame ju: koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Kas või kuristikku.
