Markus Larkovirta: Talsingi linnapea mahavõtmine
Lühivastuseks võiks öelda, et asi on usalduses. Nii nagu Tallinnaski, võib ka Helsingi volikogu usalduse kaotamise korral linnapead umbusaldada.
Tallinna volikogu praeguste jõujoonte juures on linnapea umbusaldamine mõistagi pigem teoreetiline võimalus. Vaevalt ka Helsingi linnapead umbusaldama hakatakse, kui selleks väga kaalukaid põhjuseid ei ole. Volikogu pädevuses oleks aga hinnata, kas näiteks hiigellaen võiks kaalukas põhjendus olla.
Kui sellega piirduda, võiks küsimuse formaalselt vastatuks arvata. Hindamaks Helsingi linnapea umbusaldamise tõenäolisust, tuleb siiski veidi sügavamale sukelduda. Nii poliitilises kultuuris kui ka omavalitsuste halduskorralduses on Eesti ja Soome vahel mõningaid põhimõttelisi erinevusi.
Esiteks ei juhi Helsingi linnapea linnavalitsust, vaid allub sellele. Linnavalitsuse hääleõigust omavad liikmed on kõik poliitikud, esimees kaasa arvatud. Linnapea ja abilinnapead aga on formaalselt ametnikud, kelle mandaatperiood on volikogu ja linnavalitsuse omast erinev. Muidugi on nad kõik poliitilise taustaga, sageli endised volikogu ja linnavalitsuse liikmed. Linnavalitsuse istungitel nad esitlevad oma valdkonna küsimusi, ent otsustamise juurde nendel formaalselt asja ei ole.
Teine väga suur erinevus seisneb selles, et Soome linnade ja valdade valitsustes ei ole sellist asja nagu koalitsioon ja opositsioon. Helsingi linnavalitsuses on esindatud kõik volikogu fraktsioonid, välja arvatud ühe linnavolinikuga kommunistlik fraktsioon. Fraktsioonid saavad mandaate linnavalitsuses suhtes oma suurusega volikogus.
Linnavalitsus omab täitevvõimu ja valmistab ette volikogus menetletavaid asju. Koalitsiooni ja opositsiooni puudumisel toimuvad seal hääletused täpselt nii nagu volikoguski. Muidugi on erakondade vahel ka pikaajalisi koostöölepinguid. Vastasel juhul poleks näiteks linnaeelarve koostamine ja menetlemine sisuliselt võimalik.
Olgu vahemärkuse korras öeldud, et Helsingis oleks mõeldamatu olukord, et ühel erakonnal on volikogus lihtenamus. Peale üldiste poliitiliste jõujoonte põhineb see teistsugusel valimiste korral. Terve linn moodustab ühtse valimisringkonna ning häälekünnist ei ole.
Sellest tulenevalt on Helsingi volikogu Tallinna omast killustatum. Koonderakonnal ja Rohelistel on küll juba kahe peale enamus ja kui sinna veel sotsid lisada, võib volikogu koosseisust kokku lugeda kaks kolmandikku. Fraktsioone on siiski koguni üheksa. Selline olukord sunnib erakondi koostööle, kusjuures vastandumist võimaluse korral välditakse.
Lisaks oleks täiesti mõeldamatu, et Helsingi linnapea ametis oleks mõne erakonna esimees, rääkimata veel sellest, et Soome suurima oma. Kui mõni parteijuht peaks linnapea kohale kandideerima ja valituks osutuma (äärmiselt ebatõenäoline), oleks enesestmõistetav, et ta oma esimeheameti samas maha paneb. Niisugust kahel toolil korraga istumist peetaks Soomes skandaalseks.
Tallinna linnapeale piisab oma enese erakonna ja (mingil määral) koalitsioonipartneri usaldusest. Teiste arvamuse peale võib ta vilistada ja vilistabki. Helsingi linnapea seevastu vajab tunduvalt laiemat usalduspinda. Künnis tema mahavõtmisele on madalam kui Tallinnas, juhul kui asjad peaksid sassi minema.
Kui nüüd algse hüpoteetilise küsimuse juurde tagasi tulla ja spekuleerida, mis Helsingi linnapeaga võiks juhtuda, kui peaks ilmsiks tulema, et ta on unustanud väga suure Liechtensteini laenu deklareerimata, on selge, et ta oleks raskemas olukorras kui Savisaar praegu. Ta peaks märksa rohkem seletusi andma. Tema seletused peaksid olema põhjalikumad ja eelkõige veenvamad.
Soome avalikkust on praegu väga raske veenda. Parteide rahastamisega on lood segased ja isegi eelmine peaminister on korruptsioonikahtlustega luubi all. Kui seepeale veel - jumal paraku - Helsingi linnapea kapist peaks luukeresid lagedale ilmuma, ei suudaks vist enam keegi ega miski taastada rahva usaldust demokraatia vastu.
Osalesin hiljuti Helsinki-Tallinn Euregio foorumil, mis põhineb kaht pealinna ja neid ümbritsevaid piirkondi hõlmava kaksiklinna moodustamise visioonil. Eesmärgiks pole Helsingi ja Tallinna kui omavalitsusüksuste juriidiline ühinemine, vaid ühtse dünaamilise majandus-ja kultuuripiirkonna kujunemine Soome lahe mõlemale kaldale. Sellegipoolest võiksime natuke Talsingi või Hellinna mõttega mängida.
Selleks, et ühise omavalitsusüksuse moodustamine üldse võimalik oleks, tuleb mõlemal midagi teiselt õppida ja omandada. Helsinki võiks Tallinna eeskujul otsustamist linnaosadesse delegeerida. Tallinn aga peaks linnajuhtimises läbipaistvust lisama ja eelkõige poliitilist vastandumist vähendama.
Kumbki pole väga tõenäoline ehk ühinemata need kaks linna vast jäävad. Mõlemal on omaette linnapea, kelle mahavõtmise künnis on ühel pool lahte kõrgem kui teisel.
