Markus Larkovirta: Soomes on oodata protestivalimisi
Suured muudatused jäid sellegipoolest tulemata, kuna Vennamol ja tema parteil valitsuskoalitsiooni veel esialgu asja ei olnud. Valitsusse suutis “unustatud rahva partei” SMP viia alles Vennamo poeg Pekka aastal 1979.
Toona oli SMP koalitsiooni kaasamine parim viis partei toetuse kasvule punkt panna. Üks asi on opositsioonis torisedes kosuda, hoopis teine aga koalitsiooniparteina ebapopulaarsete otsuste eest vastutada. Tööpuudus jäigi Maaerakonnal kolme kuuga likvideerimata (see oli üks nende valimislubadustest ja koalitsioonipartnerid sokutasid vastutusrika tööministri ametikoha erakonnale meelega).
Praegu on ajalugu kordamas Maarahva Erakonna rüpest siginenud erakond Põlissoomlased, millele arvamusküsitlused tõotavad praeguse kuue mandaadi asemel vähemalt 30 saadikukohta parlamendi uues koosseisus. Uurimuste veamarginaalid on nii suured, et Põlissoomlaste juhist Timo Soinist võib vabalt saada sama hästi Soome suurima kui ka suuruselt neljanda partei esimees.
Protestivalimiste silti on omistatud ka Põlissoomlaste kasvule ja nagu nelja aastakümne eest, jäävad vast praegugi muudatused tulemata.
Tallinnas asuv Soome saatkond pidas koguni vajalikuks korraldada pressikonverentsi, kus rõhutati, et väga suuri muudatusi pole Soome poliitikas oodata. Sama kinnitas kaudselt sel nädalal Timo Soini ise, tunnistades, et Põlissoomlased erandeid koalitsiooniparteide ühistest mängureeglitest ei taotle.
Ajalugu kordub ka selles mõttes, et teistele parteidele on praegugi kasulik Põlissoomlased koalitsioonipartneriks kutsuda. Vaevalt saab Soome valitsus järgneva nelja aasta jooksul väga populaarseid otsuseid vastu võtta, mistõttu peavad koalitsioonierakonnad paratamatult kahaneva toetusega arvestama. Poliitika tavatarkuse järgi kipuvad aga opositsioonierakonnad kosuma.
Üldise kogemuse alusel Soome ühiskonnast olen üsna veendunud, et Soomes pole kodanikul kuigi suuri võimalusi valimiskasti abil olulisi muudatusi ühiskonnas reaalselt käima lükkata. Üks soliidne Euroopa Liidu liikmesriik peab paratamatult Brüsseliga suheldes järjepidavusega arvestama.
Euroliidu tasandil on Põlissoomlaste edu siiski juba praegu Soome positsioone mõjutanud. Peaminister Mari Kiviniemi on nimelt euro stabiilsusfondi asjus Timo Soini kõnepruuki mingil määral omandanud, millele olevat kõrged eurojuhid omakorda tähelepanu pööranud. Küllap jutt sellegipoolest pärast valimisi tagasihoidlikumaks muutub, sest Soomel pole eriti olnud kombeks Euroopa Liidu teemadel väga kõva häälega rääkida. Eks tippkohtumisel on ka sellest aru saadud, et Kiviniemi mõõdukalt kriitiline hääletoon on eeskätt tingitud soovist Põlissoomlaste häälesaagi kasvu vaos hoida.
Soomes pole seegi eriti reaalne, et üks, kaks või isegi kolm parteid parlamendis enamuse pälviksid. Tihti on koalitsiooni moodustamiseks vähemalt nelja või viie erakonna kaasalöömist vaja. Võimule saamiseks peavad kõik parteid olema kompromissideks valmis.
See ongi üks Soome parlamentaarse esindusdemokraatia paradoksidest. Võimule saamiseks peab valijate toetust olema, kuid samas ei maksa ka oma platvormi väga jõuliselt koalitsioonipartneritele peale suruda. Just seepärast ei olegi väga reaalne, et rahvas valimiste teel mõne suurema muudatusarengu käima lükkaks.
Formaalselt töötab Soomes demokraatia laitamatult: valimised on vabad ja rahvas valib endale meelepärased poliitikud. Sisulistes küsimustes on valija võimalused kaasa rääkida siiski piiratud. Pole ju väga tõenäoline, et Soome poliitika hoovused oluliselt mõjutaksid maailma suuri majandusarenguid, ühisraha euro käekäik kaasa arvatud. Soomlaste heaolu on siiski maailmasündmustega otseselt seotud. Sellest pole pääsu ühelgi Euroopa ääreservas asuval väiksel riigil.
Soome parlamendi parteilises koosseisus ja saadikukohtade jaotuses toimuvad mõistagi suured muudatused. Arvamusuuringutest võib järeldada, et praegune peaminister Mari Kiviniemi, Koonderakonna juht Jyrki Katainen, Põlissoomlaste Timo Soini ja sotside Jutta Urpilainen on kõik võrdselt arvestatavad peaministri kandidaadid, kelle erakonnad võivad parteilise pingerea neli esikohta ükskõik kuidas omavahel jagada.
Laias laastus jäävad muudatused 1970nendate kombel siiski tulemata. Protestivalimistele midagi väga konkreetset ei järgne.
Isiklikul tasandil aga võib ehk nii mõnigi üksik valija protestimeeleoludes rahulolu tunda: äkki minust ja mu perekonnast ikkagi midagi sõltub. Kes meist tahakski valima minna ja samas kahelda, kas antud häälest mingit reaalset kasu on?
Demokraatlikes riikides on rahval aegajalt kombeks oma juhte välja vahetada ja uusi asemele valida. Valimisi aga tuleb alati juurde ja siis võib juhtuda, et uuedki juhid tahetakse välja vahetada. Ka protestivalimised korduvad tsüklides.
Demokraatias kõrgeima võimu kandja asemikel kindlustatud töökohti ei ole. Ei peagi olema, sest piisav rotatsioon nii poliitikute isikukoosseisus kui ka parteilistes jõujoontes annab märku, et süsteem väliselt töötab. Kena oleks veel, kui süsteem kodanikuühiskonna suunas areneks, kus kodaniku ja poliitiku vahel ka valimiste vahel tõeline dialoog toimuks ja valimised poleks üks igavene turunduskampaania.
Mõned edumeelseimad poliitikud nii siin kui seal on juba harjunud valijatega sisuliselt suhtlema ja tehnilised võimalused selleks pidevalt arenevad. Infoühiskonna arenemine ongi kodanikudemokraatia parim garant.
Kodanikuühiskonna arendamises on siiski veel pikk tee käia. Põhiliselt peaksid poliitikud aduma, et nendel pole tarvis rääkida rahvale, vaid rahvaga. Kui infovahetus tõesti kahes suunas käiks ja mõttevahetuseks kujuneks, võiks rahva tahtmine protestivalimisi korrata tunduvalt väheneda. Mis seal ikka protestida jääks, kui poliitikud juba niigi rahva arvamust kuulaksid ja kuulda võtaksid?
Soome suhtes jääb siiski üks mure kummitama. Võtis nimelt Soome parlament tänavu vastu omaette “Langi seaduse”, mille alusel võib üksik blogija või veebifoorumi omanik karistada saada ka vaenukommentaaride eest, mida ta pole ise kirjutanud. See aga kinnitab, et poliitikutel pole seni veel kaasaegset arusaamist infoühiskonna mehhanismides. Arenda sa niisugustega kodanikuühiskonda… Hakka või protestima!
