Markus Larkovirta: Infokraatia revolutsioon
Nõukogude Eesti vaba ajakirjanduse puudumise tõttu näiteks ei sobi, aga ka Soomes ja Rootsis oli 1980ndatel kõigest kaks telekanalit ja mõlemad allusid nn parlamentaarsetele kontrollimehhanismidele. Arvestatavaid üldriiklikke ajalehti oli Soomes kõigest üks, Rootsis veidi rohkem. Lihtkodanik aga pidi mõlemas riigis tohutult vaeva nägema, kui tahtis end ilmasündmustega alternatiivsete kanalite läbi kursis hoida: peale lühilaineraadio polnudki täiendavaid võimalusi ise valitud allikate ligi pääseda.
Vahe praegusega on nagu öö ja päev. Meieni mitte ainult ei laeku andmeid oluliste ja vähem oluliste sündmuste kohta reaalajas ja välgukiirusel, vaid uudiste tarbijatena on meil võimalus vastavalt oma isiklikele eelistustele nii sisu kui vahendava kanali suhtes valikuid teha. Uudistemonopol kui selline on juba ammu purunenud.
Peavoolumeedia jätkusuutlikkus sõltub olulisel määral sellest, kas ja kuivõrd suudetakse tehnoloogilise ja sisulise arenguga kohaneda. Traditsionaalse ringhäälingu tööpõhimõte - olgu siis tegemist era- või avalik-õigusliku kanaliga - on juba paratamatult aegunud. Rahvas ei taha enam mudelit, kus üks sisutootja uudiseid edastab ja paljud tarbijad vastu võtavad. Samuti tahame me infot saada endale sobival ajal ja ise valitud kanalite kaudu. Enam ei vali me uudistekanalit peamiselt selle järgi, mida pakutakse, vaid selle alusel, milline kanal suudab meie isiklikele ootustele ja eelistustele kõige paremini vastata.
Infotehnoloogia areng viimastel aastatel on üle 200 aasta esimene revolutsioon, mis ka sisuliselt midagi tähendab. Näiteks sõnavabadus jäi igati poolikuks, kui igaühel oli küll õigus ilma tsenseerimata oma suud pruukida, ent lihtkodaniku sõna kostis siiski sisuliselt vaid nii kaugele kui tema häälepaelad konkreetselt kandsid. Praegu on vähemalt teoreetiliselt igaühel, kes seda suudab, võimalus veebis sõna võtta ja oma arvamusega kas või miljoniteni jõuda.
Nii umbes kümne aasta eest olid esimesteks sotsiaalse meedia kevadekuulutajateks ajaveebid. Alguses peeti neid tehnofriikide pärusmaaks, millega soliidne rahvas tegeleda ei tahtnud. Blogide kiire populariseerumine aga avas infomaastikul täiesti uue kontsepti: ükski kodanik ei pidanud enam olema üksnes info tarbija, vaid sai soovi ja suutlikuse korral ka infotootjaks ümber kujuneda.
Blogide kommenteerimisfunktsioon oli aga see, mis sotsiaalsest meediast tõeliselt sotsiaalse tegi. Suhtlus ja infovahetus muutus järsku kahesuunaliseks. Internetis pole põhimõtteliselt publikut sõna klassikalises mõttes, vaid kõik on enam või vähem kaasarääkijad.
Erinevad mikroblogimise vahendid on nii uudiste tootmist kui jälgimist oluliselt mõjutanud. Facebooki staatused ning Twitteris, LinkedInis jm edastatavad (üldjuhul 140-tähemärgilised) "säutsud" on küll teabe levimist oluliselt kiirendanud, kuid see-eest kannatab paratamatult täpsus. Tavaliselt ongi täiendav info eraldi lingi tagant leitav; klõpsab sellele see, kes teema vastu huvi tunneb.
Uudisteallikate fragmenteerumine mõjutab uudistevoo jälgimisel kasutatavaid vahendeid. Ise pean RSS-voo lugejaid kõige paindlikumaks lahenduseks, sest sinna saab ju tellida uudistevooge üsna mitmekesistest allikatest - nii traditsionaalsest kui ka sotsiaalmeediast. See, kas kasutada veel mõnda veebipõhist lahendust või allalaetavat tarkvara, on juba maitse asi. Twitteri kiirusest saab vast kõige paremini osa mõne arvuti või mobiiltelefoni peale paigutatava tarkvara abil, mis teated ise valitud allikatest operatiivselt kätte toob.
Olgu jälgitavad allikad traditsionaalse või sotsiaalmeedia omad, praegusel infoajastul on olulise tähtsusega võrgustumine. Just isikliku võrgustiku olemasolu teeb sotsiaalsest meediast lõplikult sotsiaalse. Jälgid neid, keda usaldad ja kelle arvamusega kõige rohkem arvestad.
Uudiste jälgija peab otsustama, kas tema valitud uudise edastaja on usaldusväärne või mitte, sest sotsiaalse meedia puhul on allikakriitika tähtsus ülioluline - kõik pole kuld, mis hiilgab! Uudise vahendajal aga tasub kindlasti arvesse võtta, et kõik tarkus ehk tema peas ei asugi ja jälgijal võib teinekord olla midagi väga olulist öelda.
Just selles seisnebki infoajastu revolutsioon: ühest küljest on sõnavabadus järsult reaalsuseks saanud. Teisest küljest vastutab igaüks mitte ainult selle eest, mida ütleb, vaid ka selle eest, keda usaldab.
Autor kirjutab blogisid kolmes keeles (eesti, soome ja rootsi) ning on eestikeelses blogimaailmas tuntud kui lihtsalt Larko.
