Marko Mihkelson: Samaara sanatoorium

Neljapäeva õhtul alanud ja reedel ametliku osaga jätkuv Venemaa ja Euroopa Liidu järjekordne tippkohtumine leiab aset Samaara lähedases sanatooriumis. Kui inglastele tähendab viimane sõna rohkem hullumaja, siis meile taastusravi. Venelastele aga ehk isegi rohkem parajat paika puhkuseks.

Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on jõudnud sellisesse seisu, et paras sanatoorne kuur kuluks ära küll. Ükskõik, kuidas siis võtta ja tõlgendada. Külma sõja järgsel ajal pole Moskva ja Brüsseli vahel olnud sedavõrd palju pingeid ja lahendamata teemasid kui nüüd. Volinik Peter Mandelson lihtsalt kordas üle ilmse tõsiasja, kui ta osundas mõni aeg tagasi just eelöeldule.

Kui mõni aasta tagasi oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete lahendamata asjade kaustas 24 lehekülje jagu teemasid, siis tänaseks on see maht kasvanud juba 36 leheküljele. Tõenäoliselt Samaara mitte üksnes ei vähenda, vaid pigem kasvatab seda loetelu.

Üks Venemaa parlamendi ülemkoja liikmetest ütles paari-päeva-taguses usutluses, et tõenäoliselt näeb Euroopa Liidu eesistuja, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Samaaras sellist Putinit, kes on veelgi teravam ja ebameeldivam, kui see, kes esines veebruaris Münchenis.

Selleks on otsati päris palju põhjust. Teravust ja vastandumist toidavad teemad nagu Kosovo staatuse küsimus, Iraani tuumaproblemaatika, Venemaa hiljutine otsus külmutada osalemine Euroopa tavarelvastusleppes, Ameerika Ühendriikide kava laiendada oma raketikilpi Ida-Euroopasse ja muidugi last but not least — hiljutised sündmused Eesti-Vene suhetes.

Olgugi, et Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmaier (sic! — ikkagi Schröderi küljeluu) sai Moskvas paari päeva eest päris kena vastuvõtu (erinevalt USA riigisekretär Rice’ist), siis tänane randevuu Putini ja Merkeli vahel võib olla tunduvalt jahedam.

Juba kas või sellegi pisikese fakti tõttu, et Euroopa Liidu eesistujana keeldus Angela Merkel aprilli viimastel päevadel allumast Venemaa presidendi nõudmisele mõista hukka Eesti valitsuse tegevus pronkssõduri teisaldamisel.

Selle asemel asus Merkel jõuliselt kaitsma Euroopa solidaarsust ning ühismeelt, mis oli Kremlile ootamatu ning tundus pisukese reetmisena. Nii pole välistatud, et seekordse Euroopa Liidu ja Venemaa kohtumise emotsionaalselt raskemaks ja pingelisemaks teemaks osutubki Brüsseli/Berliini ja Moskva vastandumine Eesti temaatikas.

Venemaa rõhub kindlasti Eesti „soovile” Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutada, aga samuti ka politseivägivallale ning Vene kodaniku hukkumisele „pronkssõduri kaitsmisel”. Euroopa Liidul on aga meelde tuletada Moskvale Viini konventsiooni rikkumist, küberrünnakuid ning varjatud majandussanktsioone Eesti vastu.

Kuid vaatamata sellele, et sündmused Tallinnas ja Moskvas on kütnud üles palju emotsioone ning rahvusvahelist tähelepanu, ei oma see siiski keskset kaalu ega mõjuta ka näiteks Euroopa Liidu ja Venemaa uue partnerlusleppe kõneluste algust. Siin on peamiseks muutujaks Poola.

Tänaseks on selge, et Poola poolt poole aasta eest pandud veto ei taandu ka Samaaras. Kõnelused uue partnerlus- ja koostööleppe üle ei alga ka nüüd. Ja siin pole mitte niivõrd süüdi Poola kindel jonn, vaid Venemaa positsioon. Moskval pole kuhugi kiiret. Soov pääseda Euroopa Liidu otsustajate külje alla läbi uue leppe luhtus ning seepärast on Moskvale üpris ükskõik, kas uus lepe tuleb peatselt või mitte.

Putini nõunikul Sergei Jastržembskil on tõepoolest õigus, kui ta väidab, et uue leppe puudumisel mingit õiguslikku tühimikku ei jää. Vana lepe lihtsalt uueneb aasta võrra senikaua, kuni uus dokument on heaks kiidetud.

Kogu see jant partnerlusleppe kõneluste ümber ning Moskva ilmselge ülereaeering Eesti suunal viitavad veelkord tõsiasjale, et strateegiline partnerlus kahe jõu vahel saab olla siiski jätkuv ja püsiv ainult siis, kui pooltel on ääreti kattuvate globaalhuvide kõrval mingigi väärtusruumide ühisosa.

Praegu on see ühisosa aga silmnähtavalt sulamas. Usalduskrediiti on kõvasti välja võetud, kuid selle tagasimaksmisega ei kiirustata. Lähenev valimisperiood Venemaal üksnes vähendab kompromissivõimalusi, mistõttu pealtnäha apoliitilised küsimused nagu Siberi ülelendude probleemistik pole jõudnud lahenduseni.

Võib olla peaks Samaara kohtumise järel Euroopa Liit tõsiselt kaaluma tippkohtumiste arvu vähendamist Venemaaga. Praegu saavad Brüssel ja Moskva ametlikult kaks korda aastas kokku — korra roteeruva eesistumise jooksul. Samal ajal on aga Euroopa tegelikult lähima liitlase, Ameerika Ühendriikidega kõigest üks kohtumine aastas.

Sanatooriumis võib ju ka vabatahtlikult käia…