Marko Mihkelson: Hitleri pildid Berliini tänavatele?

Huvitav, mis juhtuks, kui Berliini linnavõimud otsustaksid ühtäkki riputada tänavatele üles Hitleri portreed. Mõistagi on see ilmvõimatu ja tekitaks viivitamatult suure rahvusvahelise skandaali. Küll aga näib, et kümneid miljoneid hukutanud Stalini ülistamine on täiesti talutav. Miks? Kohe ütlen.

Moskva võimude otsus riputada aprillis linna vaateakendele üles Stalinit ülistavad plakatid on kui vana kurja kummituse tagasitulek. Midagi sellist pole toimunud juba aastakümneid, kuigi Stalini kultus on küdenud vaikselt inimeste meeltes.

Kui näiteks 1990ndatel aastatel piirdus Stalini meenutamine kommunistide rongkäikudes kantavate fotodega, siis eriti viimastel aastatel on miljoneid hävitanud türanni rehabiliteerimine võtnud juba ametlikke piirjooni.

Alles see oli, kui Moskvas Kurski metroojaama remondi järel kirjutati saali lakke Stalinit tunnustavad laused. Ka on Stalini juhtumismeetodeid kiidetud uusimates ajalooõpikutes, nimetades näiteks Gulagi hädavajalikuks riigi majandusliku võimsuse saavutamisel.

Erinevate avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on Stalin nii noorte kui ka vanema põlvkonna seas jätkuvalt soovitud liidri võrdkujuks. Seejuures on paradoksaalne, et Teise maailmasõja võidus ei suuda inimesed näha olulisemana kogu rahva kannatusi ja rolli, vaid eeskätt diktaatori tahet.

Stalini kuvandit kaasaegsel Venemaal uurinud sotsioloog Sarah Mendelson on oma järeldustes kindel: seni, kuni Stalini tegudesse suhtutakse kriitikavabalt, pole ka loota, et Venemaal juurduksid inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete laiem tunnustamine.

Loo alguse juurde tagasi tulles olen veendunud, et Stalini kuritegude ükskõikne hindamine ning karistamata jätmine ongi just põhjuseks, miks 20. sajandi julmimaid diktaatoreid hullutab tänagi miljoneid inimesi.

Mendelsoni mõtet laiendades võib öelda, et seni, kuni pole stalinismi kuritegusid nii Venemaal kui rahvusvaheliselt üheselt hukka mõistetud, ei saa keegi päriselt kindel olla, et midagi taolist enam kunagi ei kordu.