Marko Mihkelson: Demokraat olude sunnil
Nõukogude süsteemi murenemine 1980. aastate keskpaigast saati lõi üleüldse esimesed eeldused teatavaks poliitiliseks konkurentsiks selles aastakümneid diktatuurselt valitsetud riigis. Tegelikult andis just see paratamatute muutuste aeg Sverdlovski karismaatilisele ja otsati mässumeelsele parteijuhile Boriss Jeltsinile esiletõusu võimaluse.
Peagi tõsiseks parteisiseseks võimuvõitluseks kujunenud vägikaikavedu Mihhail Gorbatšoviga, mis osati võttis lausa seebiooperlikke tuure, kujundas Jeltsinist kiiresti laialt tuntud poliitiku.
Kuna Gorbatšovi kuvand oli ikkagi suuresti seotud Nõukogude Liidu kommunistliku parteiga ning laiemalt sooviga säilitada Nõukogude impeerium, sealhulgas Vene Föderatsiooni allutamine, siis oli otsati saatuse tahe ehk paratamatus, et Jeltsinist kujunes olude sunnil demokraat. See oli parim viis vastanduda lisaks Gorbatšovile ka kommunistliku partei ülemvõimu säilitada püüdnud nomenklatuurile (Ligatšov ja teised).
Jeltsin leidis kiirelt toetuse nende seast, kelle meelest oli Nõukogude kommunistlik süsteem kokkuvarisemisele määratud. Valik oli õige, sest vaatamata Gorbatšovi ja vanameelsete katsetele Jeltsinit tasalülitada see ei õnnestunud. 1991. aasta kujunes murranguliseks ning andis ootamatu kergusega võidu Jeltsinile.
Nõukogude Liit varises veretult (tõsi, regionaalsed „külmutatud“ konfliktid painavad ju tänini) ning Jeltsini karismaatiline figuur tankil võitu ja vabadust kuulutades jääb nähtavasti igaveseks üheks 20. sajandi ikooniks.
Võib-olla juhtus see kõik Jeltsinile endale kuidagi liiga kiiresti ja ootamatult (nii Gorbatšovi taandumine kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine). Sõnades ja võib-olla ka teatud lootustes vabast ning demokraatlikust Venemaast unistanud Jeltsin ei olnud lihtsalt valmis muutma oma riigi inertse arengu paradigmat.
1991. aasta august polnud Venemaale revolutsioon selle sügavas tähenduses. See oli pigem võimuvahetus, mis jättis kahest kangest — Gorbatšovist ja Jeltsinist — alles viimase. Tõsi, kommunistlikule süsteemile anti surmahoop ning Nõukogude impeerium lakkas olemast. Kuid kahjuks ei suudetud demokraatlikud loosungid ning ideaalid teha usutavaks Vene ühiskonnale. Paljuski sellepärast, et Jeltsin lihtsalt ei mõistnud (ja kuidas ta saigi), mida tähendavad tegelikult vabadus ja demokraatia. Sisuliselt kohe alanud uus võimuvõitlus parlamendi esimehe Ruslan Hasbulatoviga ning Nõukogude süsteemi krahhist tulenenud majanduse täielik allakäik taandas kiiresti Jeltsini enda usu ja võib-olla, mis peamine, energia kiiretesse muutustesse. Peagi olid võimu ja ta enda nõunikeks tagasi inimesed, kes pigem uskusid „Vene äravalituse ja traditsiooni“ elujõulisusse kui millegi uue ja otsati tundmatu ellurakendamisse.
1993. aasta oktoobris tankitulega laialisaadetud parlament, seejärel tugeva presidendivõimu kehtestanud uue põhiseaduse vastuvõtmine ning lõppeks samaaegselt vene suuršovinismist jutlustava Vladimir Žirinovski ootamatu võit parlamendivalimistel tingisid Jeltsini lõpliku taandumise varasematest loosungitest ja uskumustest.
Alates 1993. aasta lõpust kuni presidendiametist loobumiseni 1999. aasta detsembri viimasel päeval oli Jeltsin pigem iseenda hall vari. Tema peamiseks vaenlaseks kujunes tema tervis ning alkoholilembus, mis andis võimaluse riigitüüri ohjata ning kurssi suunata kõikvõimalikel peamiselt omakasul väljas olnud nõunikel.
Suurimaks veaks, mida Jeltsin on oma memuaarides ka ise tunnistanud, oli 1994. aasta sügisel tehtud traagiline otsus alustada Tšetšeenia sõda. Kui poleks olnud toonase asepeaministri Oleg Soskovetsi ja Jeltsini ihukaitsja Aleksandr Koržakovi kasuahnust (nõudsid Dudajevilt Jeltsiniga kohtumise eest miljoneid dollareid), oleks kogu Venemaa edasine käekäik ehk olnud teistsugune.. Kuid oleksid ei maksa ju midagi.
Jeltsin teadis 1999. aastal, et tal oli jäänud vaid kaks valikut — kas taanduda vaikides, ennast ning perekonda säilitades või võidelda arutult lõpuni. Ta valis esimese tee. Ilmselt polnud siis juba enam tema teha, mis Venemaast saab. Tema sõnum järglaseks valitud Putinile oli vaid üks: hoia Venemaad!
Tänase tarkuse pinnalt suudame öelda, et vaatamata kõigile segadustele ja tragöödiatele oli Jeltsini valitsemisaeg Venemaa pikas ajaloos seni kõige vabam ning demokraatlikum. Jeltsinil jätkus kannatust mitte lämmatada opositsiooni ja ajakirjandust. Täna seda veel ei hinnata, kuid ehk saabub siiski aeg, kui Jeltsini alustatu leiab ka Venemaal jätkamist ning unistused vabast ja demokraatlikust ühiskonnast pole üksnes võimuvõitluse loosungiteks.
