Marju Lauristini väitel on riigikontrolliga lood väheke samasugused nagu ajakirjandusega – ka seal on eri ettevalmistusega erinevad inimesed, kelle tegevuses võib näha teatud rutiini. Dokumente loetakse siit-sealt – mõnikord läheb õnneks, kuid teinekord ollakse väga pealiskaudsed ja formaalsed. Õigus kategoorilisi järeldusi teha on aga nii ajakirjandusel kui ka riigikontrollil totaalne.

Riigikontroll väidab, et kõrghariduse probleemid algavad üldharidusest.

Marju Lauristin: „Siin olen ma riigikontrolli raportiga nõus. Paljud kõrghariduse või gümnaasiumi probleemid ei alga seal, kus näeme tagajärgi, vaid juba alusharidusest, hiljemalt põhiharidusest.“

Üks suuremaid etteheiteid on haridussüsteemi eri tasandite liiga eraldiseisev arendamine.

„Riigikontroll kasutab haridusstrateegiat maha tehes väikest viisi demagoogiat – võetakse sihiseadest üks lause välja, kuid põhilist ei tsiteerita. Häda on selles, et reforme tehakse siin-seal, nägemata, kuidas üks muutus mõjutab hariduse teisi tasandeid või üldist süsteemi.
Praegu on meil alg- ja eriti põhikool lihtsalt ettevalmistus nende ainete õppimiseks, milles gümnaasiumis tuleb sooritada riigieksam, et siis omakorda ülikoolis õppida. See ei ole õige – enne gümnaasiumi areneb inimene kõige tormilisemalt. Gümnaasiumgi pole ainult valmistumine ülikooliks, vaid ka hea, targa ja väärika inimesena elamiseks. Kutsekool ei trei inimestest masinaosi, vaid valmistab noori ennast tulevaste oma ala meistritena teostama. Kui paneme õpilase- ja õpetajakeskse sihiseade kokku, siis hakkame rääkima loovusele rajatud eripalgeliste koolide süsteemist. Aga seda pole näinud ette ükski meie haridusreform.“

Kus siis riigikontroll oma väidete või üldistustega mööda pani?

„Haridus on väga keeruline ja süsteemne valdkond. Riigikontrollil on seda rõhutades tuline õigus. Aga ka riigikontrollis ei istu koos geeniused, kes üksi haaravad kullipilguga kogu süsteemi.

Meie inimvara potentsiaal kipub praeguse haridussüsteemi äärelt maha kukkuma. Ühed kukuvad ära, sest jätavad kooli pooleli, andekamad ei jõua aga oma võimete tippu. Kui jõuavad, jooksevad Eestist ära. Selle olukorra muutmine nõuab aega ja arutelu. Alles siis, kui kõikide asjaosaliste ühisaruteludes on strateegilistes eesmärkides ja prioriteetides kokku lepitud, saab haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel hakata koostama konkreetsemaid strateegiadokumente.

Laste vähenemine on peaaegu et looduslik paratamatus. Kuid looduslik paratamatus pole see, et väheneb nende õpilaste suhtarv, kes suudavad teha loodusteaduste ja matemaatika eksameid. See tuleneb meie haridussüsteemi puudustest. Nagu näha, tuleb seda arutada ka riigikontrolliga – nemadki pole aru saanud, milles on haridusstrateegia sõnum.“

Kas on karta, et aastaaruande kriitika tõttu tõmmatakse haridusstrateegia projektile kriips peale?

„Isegi kui riigikontroll peaks töötama kirvena – raiudes maha puu, mis pole veel vilja kandma hakanud –, on protsess nii kaugel, et kännu kõrvalt hakkaksid kasvama uued võrsed.

Mõtteviis, kus haridusest räägitakse kui tervikprotsessist, mis voolab jõena läbi kogu meie haridussüsteemi, on loodetavasti juba nii levinud, et suudab end lõpuks ka koolielus ning hariduse juhtimises maksma panna. Praegune eri koolitüüpe jäigalt lahus käsitlev haridusseadustik ühelt poolt ja haridusministeeriumi pädevuste köndistatus teiselt poolt aitavad kaasa haridussüsteemi tükeldatusele. Need sünnitavad reforme, mis süsteemis ühte kohta „parandades” tõmbavad teises kohas olijaile katuse kaela.“

Mis mõttes on haridus- ja teadusministeeriumi pädevused köndistatud?

„Rääkides reformidest venekeelses gümnaasiumis, kõrghariduses või koolivõrgu ülesehituses, takerdume ministeeriumi ametnikega kõneldes kogu aeg argumenti „see ei ole ministeeriumi pädevuses”. Koolivõrk on omavalitsuste pädevuses. Täienduskoolitus koolijuhtide või euroraha jagamisega tegelevate SA-de pädevuses. Õppematerjalid kirjastuste pädevuses. Ministeerium on ise aegade jooksul oma strateegilisi funktsioone ära andnud.

Ministeerium kui institutsioon pole Eesti keeruka haridussüsteemi juhtimiseks enam kuigi heal positsioonil. Nüüd, mil meil on ministriks väga tugev isiksus, tuleb see veelgi paremini välja. Jaak Aaviksoo on pandud abitu rabeleja olukorda: teeme siit veidi, tuleb sein vastu; teeme sealt veidi, tuleb jälle sein vastu... Võib-olla tasuks ministril reformidega aeg maha võtta ja püüda saavutada hariduspoliitika strateegilistes valikutes siiski ühiskondlik kokkulepe. Hariduse veskid jahvatavad ju valimiskaruselli tiirlemisest palju aeglasemalt.“