Kui rääkida nende noortega, kes on olnud Soomes või Inglismaal, siis nad ütlevad, et seal peetakse neist rohkem lugu, isegi kui nad on lihtsa töö peal. Suhtumist ei saa käsuga muuta - see on kultuuri küsimus. Inimeste alavääristamine, sildistamine ja arenguvõimaluste piiramine on ühed põhjused, miks noored tunnevad, et nad saavad ennast hoopis mujal teostada. Mujal on keskkond lahedam - pakub rohkem tuge, võimaldab eksida ja otsida.
Eesti kasvatuses on säilinud arusaam, et keegi ei tohi vigu teha. Sa pead olema absoluutselt korras, õige, raamides, tubli, korralikult käituma, saavutama selle, mida sinult oodatakse. Kui sa eksid, siis sa oled läbi kukkunud. Kui su firma läks pankrotti, siis on sul lõpp. Kui sa kukkusid eksamil läbi, siis on sul plekk küljes. Siin puudub eksimisruum.
Professor Taagepera näiteks imestab, mismoodi siin tõlgendatakse välismaa ajakirjast tagasi lükatud artiklit läbikukkumisena. Ta tegi meile selgeks, et see on normaalne, kui artikkel 3-4 korda tagasi saadetakse, sest see aitab üliõpilasel areneda. Ameerikas öeldakse, et give me a second chance. Sellega antakse märku, et ükski võimalus pole oma olemuselt lõplik.
Kuidas saab riik noorele märku anda, et tema panus on oodatud?
Kui ma küsin oma tudengitelt, kas noorte arvamus Eestis maksab, siis ma kuulen umbes sama juttu, mida räägivad pensionärid: „Meid vaadatakse kui gruppi, mis tahab ainult midagi saada, samas kui vastu pole midagi pakkuda." Kogu jutt kaasamisest kõlab manipulatiivsena, sest tunnetatakse pigem, et kuskil on mingi riik koos ametimeestega, kes kaasab valikuliselt. Meil on omaalgatust vähe ja seegi on pigem protestialgatus. See on väga tore, et kodanikuühiskond on muutunud häälekamaks, aga selles on palju allasurutuse protesti, mis on sellises väikeses riigis ebaloomulik.
Mida te siis kaasamise asemel soovitate?
Vähem peab rääkima kaasamisest ja rohkem osalemisest, ideede tunnustamisest. Noor inimene peab tundma, et tal on õigus otsustusprotsessist osa võtta. Samas eeldab see ka oskust ning tahtmist kaasa rääkida ja teemasse süveneda.
Mina näen kodanikuühiskonda palju asjalikumana. Vabakonna olemus ei seisne ainult selles, et tullakse korraks tänavatele, vaid tuleb suuta teemasid läbi töötades ise lahendusi pakkuda. Noortel oleks hoopis teine tunne, kui nad teaksid, et nende välja pakutud algatus lõpuks ka teostub. Kindlasti tuleks osa noori Eestisse tagasi, kui nende sõna maksaks siin rohkem.