Muutused on toimunud tööturul — töökohta kaotada on lihtsam ja leida raskem. Selline kindlustunde vähenemine pole üllatav, kui arvestada, et suur osa tarbijatest nautis kahe viimase aasta jooksul head palgakasvu ja võis optimistlikult tarbida (olgu kas või võlgu).
Missugune on olnud kõige madalam tarbija kindlustunde indikaator taasiseseisvunud Eesti ajal, mis aastal see oli?
Tarbijate ebakindlus oli suur aastatel 1998-2000, kus Eesti toibus börsikriisist, mitmed ettevõtjad kaotasid Aasia ja Vene kriisi tingimustes oma turud ning koondasid töötajaid. Hirmunud oli tarbijad ka Eesti liitumise eel Euroopa Liiduga, mil kardeti eelkõige hindade olulist tõusu.
Kas inimeste kartus töö kaotamise eest on õigustatud, seni pole suurkoondamisi siiski olnud?
Seni pole ametlikud töötuse näitajad Eestis tõesti õnneks veel kasvama hakanud. Eks sügis ja talv natuke muudavad pilti. Vabu töökohti on kindlasti vähem kui aasta tagasi ja ettevõtjad on väga ettevaatlikud uute töökohtade loomisel.
Ettevõtjate seisukohalt on muidugi hea, et on, kelle hulgast töötajaid valida. Nii ei pea tööle võtma olematu või madala kvalifikatsiooni ja töömotivatsiooniga inimesi.
Kõige drastilisem kindlustunde vähenemine on toimunud kaubanduses. See peaks näitama tarbimise olulist vähenemist, kas siin võiks eeldada sama trendi jätkumist?
Statistika kinnitab, et jaekaubanduse müügimaht on viimastel kuudel mõne protsendipunkti võrra langenud. Tarbijad kaaluvad tõsisemalt oma oste ja kui kõik on kallim, siis lihtsalt peab vähem ostma. Oma mõju avaldab siin kindlasti ka Eestis püsiv “halb suusailm”, mis kindlasti vähendas nii suverõivaste kui ka jäätise ja õlle ostmist. Hea konjunktuur tundub olevat vaid kummikute müügil.
Kümnendik eestimaalasi elab kroonilistes võlgades või varasematest säästudest, ja nii oli see ka aasta eest. Missugusena paistab see protsent silma muu Euroopa taustal?
Eesti erinevus rikkamatest Euroopa riikidest on see, et meil on oluliselt rohkem inimesi, kes peavad iga päeva mõtlema sellele, kuidas ots otsaga kokku tulla.
Võrreldes Eesti tarbijate seisu näiteks Soome tarbijatega, siis oli Eestis augusti tarbijabaromeetri andmetel 2% inimesi, kes säästsid oluliselt (Soomes 7%), 43% säästis mõnevõrra (Soomes 58%), 45% sai ots otsaga kokku (Soomes 27%), 6% kasutas varasemaid sääste (Soomes 4%) ja 3% oli võlgades (Soomes ka 3%). Seega pole suurel osal meie inimestest olulisi sääste ja nad on kergemini haavatavad igasuguste järskude majandusmuudatuste suhtes.
Seetõttu peaks nii valitsus kui omavalitsused olema väga ettevaatlikud igasuguste elanike majanduslikku olukorda halvendada võivate maksumuudatuste suhtes (negatiivseks näiteks võiks siin olla toimunud väga järsk ja ootamatu maamaksu tõus Tallinnas). Pole kuidagi ühiskonna huvides, et need pered, kes senini on ots otsaga kokku tulnud, satuvad krooniliste võlgnike hulka.
Mida on meil oodata, arvestades riigieelarve drastilisi kärpeid ja majanduskasvu ennustatud negatiivseks muutumist vähemasti mõningaks ajaks?
Majanduslikult raskematel aegadel on oluline stabiilne töökoht. Seega tasub vastu võtta iga enda koolitamise võimalus ja olla töösse suhtumisel aktiivne ja positiivne.
Tarbida tuleb ikka (ja kust see majanduskasv siis ka muidu tuleb), kuid tasub olla konservatiivne ja hoolikalt vaadata hindasid, sest praegu on ka ühe ja sama kauba puhul nii eri kaupluste vahel kui ka sageli ühes kaupluses suured hinnavahed. Nii näiteks saab ühes säästuketis praegu sama hinna eest osta kas ühe tootja kaubamärgiga kohvikoore või kaks kaupluse kaubamärgiga koort.
Väga ettevaatlik peaks olema uute laenude võtmisel. Peaks aru saama, et ülikõrge intressiga kiirlaene saavad endale lubada vaid väga rikkad inimesed. Võiks ka maha rahuneda ja aru saada, et kõik ei pea olema naabrist parem, suurem ja kallim.
Eesti elul pole praegu häda midagi, lihtsalt meie ootused olid viimastel aastatel liialt suured. Arenenud riigi ülesehitamine nõuab tegelikult tõsist ja pikaajalist tööd.
