Maris (sünd. 1970): Esimene soomlane

See oli vast kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses, kui noorte — ja lasteajakirjadest sai otsitud kirjasõpru.

Kuna soome keelt omamoodi sai osatud tänu soome televisioonile, kirjutasin minagi ühel ajakirjas toodud aadressil, nii põnevuse pärast ja kujuta ette, kui suur oli siis üllatus kui postkastist sai leitud imeilus ümbrik, ilusa margi ja kleepsudega ning sees kiri, mis oli kirjutatud ilusale kirevate piltidega paberile.

Ja nii kirjavahetus algas. Proovisin ka oma kirjapabereid ja ümbrikke kaunistada, aga need ei kannatanud soome sõbra omadega võrdlust välja. Eakaaslastena sai siis jagatud vaimustust välismaa lemmikbändidest ja lauljatest ning soome sõbralt sai postereid ja kassette.

Eriti tore oli saada kingitusi, jõulupakke ja lihavõttepakke ja kõik saadetised tundusid nii ilusad, kuid vastu saata polnud suurt midagi.

Kirjavahetus aga viis lõpuks mind lõpuks Soomegi, sellisele ühepäevareisile — hommikul Helsingisse ja õhtuks tagasi. Soome sai sõidetud Tallinnast mingil erilisel alusel, mis tänapaeva standardite jargi ei tohiks inimesi vast üldse transportida, nime ei mäleta. Sõit oli kole, Helsingis aga tore — käisime muuseumis ja pitsat söömas. Pitsa oli veel aprikoosidega!

Sel päeval olid nii sünnipaev kui jõulud korraga, sest koju tagasi sai tuldud mitmete kingitustega. Eks eestlane oli soomlase jaoks omamoodi põnev müstika ning soomlane eestlase jaoks — esimene välismaalasest sõber.