Maris Mälzer: Riigikogu võib täna taastada inimeste usalduse
Mõningaid sahinaid selle kohta, et õppelaenu hüvitamise kaotamist riigieelarve tasakaalu viimiseks kasutama hakatakse, liikus juba varem, aga 27. mail tegi toona rahandusministri kohuseid täitnud Helir-Valdor Seeder avalduse, kus ütles, et õppelaenu hüvitamist ei saa lõpetada, kuna riigi ühepoolne katkestamine oleks õiguslikult kaheldav. Vaevalt, et see küsimus toonase koalitsiooni lagunemise otsustas, aga 22. juunil, kui riigikogu seaduse üle hääletas, oli võimuliidus alles vaid kaks erakonda. Tehti otsus, mida mitmed toona poolt hääletanudki tagantjärgi ebamõistlikuks peavad.
2009. aasta üliõpilaste pilgu läbi
Kõrghariduse kontekstis võiks 2009. aastat võtta kui üht tudengivaenulikumat aastat. Üliõpilaste toetussüsteem Eestis on väga kesine. Oleme nende näitajate poolest Euroopa must lammas. Isegi OECD, mis analüüsis 2007. aastal Eesti kõrgharidust, tõi oma raportis välja, et kuigi see valdkond on väga problemaatiline, ei taheta seda Eestis isegi probleemina näha. 2009. aasta tõendas, et olukorda saab muuta veelgi halvemaks. Kärbiti õppetoetusi, kärbiti kõrgkoolide rahastamist, kaotati õppealenu hüvitamine ja tulumaksusoodustus õppelaenu intressidelt.
Iga kord, kui EÜL soovib tudengite õppetoetuste süsteemi muutmist või vihjab väga ebaõiglasele olukorrale, küsitakse meie käest: „Kelle käest te tahate raha ära võtta, et olukorda parandada?“ Kas pensionäridelt? Lastelt? Kellelt?
EÜLi eesmärk ei ole teha riigis rahanduspoliitilisi otsuseid. Meil puudub selleks piisav pädevus. Oleme kodanikuühiskonna esindaja, meie esindame kodanike meelsust ja häält. Kui aga EÜL sekkuks maksupoliitikasse, siis võiks see küsida vastu, kelle kasuks otsustati vähendada 2009. aastal õppetoetusi (mille summa on hetkel on vaid 55 eurot ja sedagi jagub kõigest umbes 15 protsendile tudengitest), kaotati õppelaenu intressidelt maksusoodustus (mis mõjutab väga otseselt kõiki neid kümneid tuhandeid tudengeid, kes ei saaks õppida õppelaenu võtmata, aga kes laenulepingu alusel on kohustatud intresse tasuma juba oma õpingute kestel), kaotati õppelaenu kustutamise võimalus lapsevanematele ja avaliku sektori töötajatele (põhjendusega, et see pole enam mõistlik).
Lapsevanemate puhul tehti valik, kas jätkata vanemahüvitise maksmist maksimumsummas (jah, jätkati) või kaotada hüvitis õppelaenu puhul (jah, kaotati). Üliõpilased on vanemahüvitise puhul olnud grupp, kelle huvidega arvestamist pole kunagi väga tõsiselt võetud. Seda illustreerib ilmekalt kurb tõsiasi, et isegi kui doktorant peaks saama lapse (ja doktori kraadi omandamises on meil suur kriis), siis vanemahüvitist saab ta miinimumpalga ulatuses.
Õppelaenu hüvitamine avalikus sektoris töötavatel inimestel?
Õppelaenu hüvitamine avaliku sektori töötajatele kehtestati 90. aastate keskel kui noorel riigil oli hädasti vaja uusi kõrgharitud spetsialiste, aga riigisektoris makstavad palgad ei konkureerinud kuidagi erasktori palkadega. Õppelaenu kustutamine oli üks viis, kuidas tõmmata avalikku sektorisse tööle noori, äsja kooli lõpetanud spetsialiste, kelle puhul palganumber oleks neid ilmselt pannud otsustama erasektori kasuks.
Hüvitamise kaotamise põhjenduseks on toodud erasektori ja avaliku sektori palgavahede ühtlustumine. Siinkohal aga unustatakse ära, et avalikus sektoris on palgatasemed väga erinevad. Kui kõrgete riigiametnike palgad konkureerivad tõesti erasektori palkadega, siis õpetajate, päästeteenistujate või politseinike palkade kohta seda öelda ei saa. Õppelaenu hüvitamine oli nende jaoks väga suur soodustus ja tihti ka motivaator, miks just konkreetset eriala õppima minna. EÜLile on kirjutanud mitmed õpetajaks õppivad noored, et nad ei saa nüüd ilmselt oma erialasele tööle minna, sest ei tule õpetaja palgaga elamiskulude katmise ja õppelaenu maksmisega toime.
Koalitsioonierakondade silmakirjalikkus
Kui 2003. aastal tuli võimule Koosmeele koalitsioon, mis koosnes Reformireakonnast, Res Publicast ja Rahvaliidust, siis kehtestasid nad kaks uut perede toetamise meedet: vanemahüvitise ja õppelaenu osalise kustutamise alla 5-aastast last kasvatavatele vanematele.
2009. aastal põhjendas koalitsioon, mille kaks osapoolt olid sisuliselt jäänud samaks, lapsevanemele õppelaenu hüvitamise kaotamist järgmiselt: see loob ebamõistlikud eelised ühele lapsevanemate grupile (ehk siis kõrghariduse omandanutele). Kas siis 2004. aastal, kui lubadus välja käidi, ei olnud see ühe grupi eelistamine? Üliõpilaste ja vanemahüvitise teema on nagunii eraldi valdkond, kus on palju vajakajäämist. Näiteks doktorantuuris õppivad ja tööl mitte käivad tudengid saavad vanemahüvitist miinimumulatuses, kuna doktoranditoetust ei loeta sissetulekuks.
Õiguskantsler: ühe seaduse üleöö jõustumine on õigusriigi põhimõtetega vastuolus, teise mitte
Samasse kärpepaketti, mille ohvriks langes kogu õppelaenu teema, jäi ka käibemaksu tõstmine. Nimelt otsustas Riigikogu tõsta 1. juulist käibemaksu 2 protsendi võrra. Seadust, mis avaldati Riigi Teatajas 26. juunil, pidas õiguskantsler algusest peale ebaõiglaseks ja õigusriigi põhimõtetega vastukäivaks. Tema sõnum oli, et riik ei tohi kehtestada uusi korraldusi, mis puudutavad väga paljusid inimesi, üleöö ja meelevaldselt.
Õppelaenu seadus kuulutati Riigi Teatajas välja 27. juunil (laupäeval). Seadusega sätestati, et 1. juuliks tuleb esitada avaldused koos muude vajalike dokumentidega, kas siis finantsasutusse või oma tööandjale. Vastasel juhul puudub õigus õppelaenu hüvitamist saada. Inimestele jäeti paberite korda ajamiseks kaks tööpäeva!
EÜLil on mitmeid näiteid inimestest, kes lihtsalt ei olnud teadlikud seaduse muutumisest (kuigi neil oli täidetud kõik tingimused, et laenu hüvitamist saada). Kurioossemad juhtumid on ilmselt seotud viimaseid nädalaid rasedate naistega, kes pöördusid uudist kuuldes panka ja said vastuseks: kui te praegu kohe siin sünnitaks, siis saaksite hüvitist, aga kahjuks hetkel ütleb seadus nõnda ja me ei saa midagi teha. Õppelaenu seaduse üleöö muutumis kohta pole õiguskantsler öelnud midagi (kuigi tema poole on selles küsimuse pöördunud mitu kodanikku).
Alternatiive isegi ei kaalutud
EÜL kogus õppelaenu hüvitamise jätkamiseks rohkem kui 13000 allkirja, mis anti novembris üle Riigikogu esimehele Ene Ergmale ja aseesimehele Keit Pentusele. Toona küsisime ka, et miks ei kaalutud seaduse muutmisel alternatiive nagu näiteks pensionimaksete puhul, kus riik maksed mõneks ajaks külmutas. Meie küsimusele ei osatud midagi vastata, vaid nenditi, et ilmselt oleks võinud tõesti alternatiive kaaluda, aga aega ei olnud.
Ka haridus- ja teadusministeerium on nentinud, et otsus oli liiga rutakas, mingisugust mõjude analüüsi pole tehtud ning keegi ei oska arvata, mis see endaga tulevikus võib kaasa tuua. Ministeerium on ilmselgelt väga ebamugavas positsioonis — ühelt poolt peaksid nad seisma üliõpilaste heaolu eest, ent koalitsiooni poliitiliste kokkulepete tõttu on seda teinekord keeruline teha. Väga õelalt tahaks küsida, et kui hariduspoliitikat tehakse meil rahandusministeeriumis, siis milleks üldse on eraldi vaja hariduse küsimusega tegelevat ministeeriumi?
Palagan kultuurikomisjonis
10. jaanuaril toimus riigikogu kultuurikomisjoni istung, mille pädevuses oli otsustada, kas seadus läheb täiskogul otse teisele lugemisele või mitte. Kultuurikomisjonis on esindatud Reformierkond, IRL, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Hääletustulemuseks oli viik, mis tähendas, et seadus läheb küll täiskogu ette esimesele lugemisele, ent kultuurikomisjon peab nii poolt- kui ka vastukõne. Palagan algas siis, kui seaduseelnõu vastu hääletanud komisjoni liikmetel paluti otsustada, et kes peab vastukõne. Vabatahtlikke ei olnud. Kõik ettepaneku saanud viitasid lähenevatele valimistele ja sellele, et ei taheta riskida valijate häältega.
Sellest võib järeldada vaid üht — ühelt poolt saadakse aru, et on väga suur hulk inimesi, kes on otsustajate käitumise üle õppelaenu küsimuses 2009. aasta suvel väga pettunud ning õigem oleks olukord lahendada, ent sisekokkulepete tõttu ei saada seda teha.
Riigikogul on taas kord võimalus oma toonast otsust, mida väga paljud ebaõiglase ja ebamõistlikuna tunnetavad, ümber vaadata. Loodame, et rahvasaadikutel jätkub vastutustunnet ja meelekindlust pidada lugu neid usaldanud inimestest ning nad annavad täna inimestele lootust, et kui riik kunagi midagi on lubanud, siis ta ei tagane oma lubadustest kergekäeliselt.
Autor on Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees.
