Maris Juha: Kas arst võib HIV-positiivse seksuaalpartnerit teavitada?

 (62)
Vereproov
Reuters/Scanpix

Arsti juurde tuleb naine end rasedusega arvele võtma. Analüüsid näitavad, et naine on HIV-positiivne. Naise sõnul on lapse isa tema abikaasa. Seega on abikaasa ilmselt olnud naisega kaitsmata vahekorras.

Tema võib samuti olla HIV-positiivne.

Arst selgitab, et naine peaks abikaasale HIV-st rääkima, kuid naine keeldub. Kas arst võib ise abikaasaga ühendust võtta ja talle teada anda, et mees peaks end kontrollima?

Kõik arstid annavad Hippokratese vande. Kohustus tagada patsienti puudutava teabe salajas hoidmine on olnud üks arstieetika nurgakividest “aegade algusest” peale. Kuid kas arst peab järgima konfidentsiaalsuskohustust ka juhul, kui selle tagajärjel satub ohtu teise inimese elu?

Tervishoiuteenuse osutamise raames teatavaks saanud andmete saladuses hoidmise kohustus on sätestatud võlaõigusseaduses. Kuid see kohustus ei ole absoluutne. Nii võib patsiendi isiku- ja tema terviseandmeid avaldada, kui patsient ise on sellega nõus või kui avaldamise näeb ette mõni muu seadus. Sama seadus lisab, et saladuse hoidmise kohustusest võib mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmine võib kahjustada oluliselt patsienti ennast või kedagi teist.

Võttes appi Maailma Arstide Liidu Arstieetika käsiraamatu selgub, et kutsesaladuse nõude rikkumine on mõnikord õigustatud. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumise üldtunnustatud õigustus on vajadus teavitada kuriteo toimepanemisest. Kuriteost mitteteatamine on teatud juhtudel ise kuritegu.

HIV-ga nakatamine ei ole täna karistusseadustikus eraldi kuriteokoosseis. Kuid selline tegevus võib siiski olla karistatav, sest karistusseadustik näeb ette karistuse raske tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega põhjustati oht elule või raske kehaline haigus. Seejuures on raske tervisekahjustuse tekitamine karistatav ka siis, kui see põhjustati ettevaatamatusest. Raske kehaline haigus hõlmab ka viirusest põhjustatud seisundeid (infektsioon).

Kui nüüd naasta arsti dilemma juurde, siis esmalt kirjeldatud olukorras pole arstipoolne kuriteoteate esitamine ehk kõige sobivam lähenemisviis — arsti eesmärk peaks niisuguses olukorras olema pigem ohtu asetatud inimese kaitse.

Tulenevalt võlaõigusseadusest on arstil õigus kaaluda, kas HIV-positiivse patsiendi abikaasa teavitamine on tema elu ja tervise kaitseks vajalik. Teavitamine ei ole arsti kohustus, vaid võimalus. Ka ei saa HIV-positiivse patsiendi seksuaalpartner sellele sättele tuginedes arstilt patsiendi kohta teavet välja nõuda.

Maailma Arstide Liidu Arstieetika käsiraamatu kohaselt võib arst kutsesaladust rikkuda tulenevalt eetilisest kohustusest kaitsta HIV-st ohustatud abikaasat või patsiendi seksuaalpartnerit. Seda juhul, kui patsient ise keeldub partneri informeerimisest.

Selleks, et arstil oleks õigus ohustatud inimest teavitada, peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused. Esiteks, partnerit ähvardab oht nakatuda HIV-sse ning pole ühtki teist mõistlikku viisi, kuidas ta sellest ohust võiks teada saada. Teiseks, patsient on keeldunud oma seksuaalpartnerit informeerimast. Kolmandaks, patsient on keeldunud arsti ettepanekust teha seda tema eest või teda selle juures abistada. Ning neljandaks, arst peab patsiendile teatama oma kavatsusest patsiendi partnerile teave avaldada.

Õigus ohustatud inimest teavitada ei kehti mitte ainult HIV puhul, vaid ka muude haiguste korral. Arst peab igakordselt hindama, kas oht teise inimese elule või tervisele on nii tõsine ja reaalne, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvale kaldumist. Avaldada võib ainult nii palju infot, kui see on möödapääsmatult vajalik ning patsiendile tuleb seda alati enne öelda.

Arusaadavalt on kõrvalekalle saladuse hoidmise kohustusest arsti jaoks delikaatne teema ja keeruline otsus. Seepärast soovitaksin tervishoiuasutustele, et ühe tervishoiuasutuse raames lähenetaks sellele küsimusele süsteemselt. Võttes arvesse eriala spetsiifika võiks tervishoiuasutus kujundada ühtsed põhireeglid selle kohta, millistel juhtudel, kellele ja kuidas patsiendi andmeid avaldatakse. Reeglitest peaks tervishoiuasutus arste ja teisi töötajaid põhjalikult informeerima. Siis ei ole arstil vaja teha otsust individuaalselt, vaid ta lähtub objektiivsetest parameetritest.

Kahetsusväärselt tihti võib kuulda ja lugeda olukordadest, kus arst jätab olulise teabe edastamata, arvates ekslikult, et „andmekaitse ei luba“. Nii ei pea olema.

Autor on andmekaitse inspektsiooni õigusnõunik.