Marika Villa: Tolerantsi jutlustav Saksa poliitladvik on kahevahel

 (39)
Marika Villa: Tolerantsi jutlustav Saksa poliitladvik on kahevahel
AFP/Scanpix

Norra topeltterrori mõjul küsitakse ka Saksamaal, kas midagi sellist oleks võimalik ka siin. Vastused jagunevad kaheks.

Jah, alati on võimalik, sest üksiku terroristi eest pole kaitset. Või ei-ei, kui veelgi tugevdada riiklikke terrorismivastaseid meetmeid.

Samas on tavakodanikul lihtne leida sarnasusi Anders Breiviki häirinud oludega, millega ta ise oma meeletut tegu õigustas: sisserännanute poolest rikas tänavapilt, võõrmõjude kasv igapäevaelus, migrantidele avarate vabaduste ja õiguste loomine, nende traditsioonide ja usu järgimine jne.

On ju Saksamaal poliitikute ülim hirm olla süüdistatud ebatolerantsuses võõraste suhtes, mille nimel pigistatakse silm kinni tõelise probleemi ees. Selleks on võõraste vaikiv vastupanu ja massiline mittesulandumine põhirahva hulka. Isegi vastandamine „põlisrahvas-migrandid“ oli kuni viimase ajani poliitiliselt ebakorrektne, ja ettevaatamatu väljend „saksa põhikultuur“, mida soovitatavalt tuleks siinsetel immigrantidel jõudumööda omaks võtta, tähendas poliitilist surmanuhtlust.

Saksa poliitika on pime probleemide suhtes ja võimetu nendega toime tulema, mis ilmnes eredalt Berliini endise senaatori Thilo Sarrazini esinemiste ja raamatu „Saksamaa viib end põhja“ üleüldises kriitikas. Ometi jätkus konservatiivsel parteil julgust kantsler Angela Merkeli suu läbi tõdeda, et aastakümneid ideaaliks olnud kultuuride ühtesulamine vallatu nimega multi-kulti on läbi kukkunud. (Ühes sellega lõpetati Berliinis samanimelise raadiojaama töö, kus tehti saateid igale suuremale rahvusrühmale, peamiselt türklastele ja venelastele.)

Ei taha seda aga endiselt tunnistada rohelised ja punased parteid, kelle arvates ei peaks põhirahvusesse sulandumine olema immigrantide eesmärk ja isegi kui nad seda tahaksid, poleks see võimalik puuduliku migratsioonipoliitika tõttu, mille edukaks elluviimiseks oleks tarvis rohkem raha.

Saksa linnadest tolerantseimaks on harjutud pidama Berliini, seda ehk eelkõige suhtumises homodesse. Tõestuse, et kõikjal Berliinis tolerantsus ei valitse, saime nädala eest, kui Thilo Sarrazin türgi-araabia linnaosas kõrtsist välja visati — ta oma sõnul “nagu peksasaanud koer”. Nähtavasti kehtib tolerantsuse nõue ainult sakslastele! Sellest, kuidas islamikogukonnad Saksamaal justkui meelega teevad ise palju, et esile kutsuda mõistmatust seda usku mitte jagava elanikkonna seas, on igapäevaelust näiteid rohkesti.

Esialgse sõnumi, et Anders Breivikil olnud läbikäimist saksa paremrahvuslastega, lükkas sisejulgeolek kähku tagasi. Ka mõned paremradikaalsed parteid, nagu Pro Deutschland ja Die Freiheit, on Norra veresauna hukka mõistnud, kartes oma kuvandit rikkuda. Kommentaaridki on kriitilised, küll veidi omapärase põhjendusega: “Isegi murest oma riigi pärast on hullumeelsus tappa omaenda rahvast!”

Kuid leidub ka teistsuguseid: „Valge germaani mees hävitas sotsialistide järelkasvu, seega valge germaani mehe vaenlasi, kelle kontol on palju rohkem ohvreid“. Aktiivsed parempoolsed, kes loodavad septembris toimuvatel Berliini valimistel punkte koguda, tõrjuvad ekstremismiekspert Hajo Funke arvamust, et “igasugune parempopulistlik mõtteviis loob üksikisikule sobivaid tingimusi vägivallaks”.

Endiselt tolerantsi jutlustav poliitiline ladvik on samuti kahevahel. Kas karmistada järelvalvet “kahtlaste” isikute suhtes või leppida teadmisega, et üksinda ja salaja tegutsejate eest on ühiskonda võimatu kaitsta ning et selliseid katastroofe pole võimalik ära hoida enama kontrolli ja keeldude abil.

„Terror ei kao maailmast seeläbi, et keelustatakse relvad ja jälgitakse üht osa ühiskonnast. Jääb mulje, nagu ei tahetakski kõrvaldada terrori põhjusi, sest see tähendaks ju rahu maailmas“, arvas telekommentaator Rainald Becker. Kui see „rahu maailmas“ ainult midagi niisama utoopilist ei oleks, nagu multi-kulti ühiskond…