Marika Villa: Lõimumise „õnnestumisest“ Saksamaa näitel
Pingsa kadedusega olen alati takseerinud, et kui palju nad 30 päevaga kaalust kaotavad ning imestanud nende meelekindluse ja tahtejõu üle, mis päikesetõusust loojakuni midagi, ka tilka vett, suhu panna ei lase, sigaretist rääkimata. Võimas värk, mis sunnib inimesi teadlikult loobuma (esma)vajadustest ja halbadest harjumustest. Respekt!
Saksamaast on saanud ramadaani pidamise seisukohalt oluline paik selle tõttu, et siia on tekkinud suurim türgi kogukond väljaspool kodumaad. Suurte katastroofide, nagu sõjad ja küüditamised, loogiline tagajärg on inimeste puudus, ja seda mitme põlvkonna vältel. Nii oli ka Teise maailmasõja järgsel Saksamaal puudus töökätest. Võõrtööjõu värbamine ei olnud lihtne, sest maailma silmis oldi värd, kellega ei tahetud tegemist teha. Siiski õnnestus 1955. sõlmida vastav leping Itaaliaga ning viis aastat hiljem Hispaania ja Kreekaga külalistööliste osas. Nagu nimigi ütleb, ei näinud see ette võõrtööliste elukohavahetust alaliseks. 20 aasta möödudes pöördusidki nimetatud rahvusest töölised enamuses koju tagasi.
Teisiti oli Türgiga. See ilmutas ise soovi lepinguks Saksamaaga, eesmärgiks vähendada riigi väliskaubanduse defitsiiti, parandada maksujõudlust rahaülekannete abil Saksast ning lahendada teisi sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Töömigrandid ise lahendasid neid probleeme aga nii, et kutsusid Saksamaale elama ka maha jäänud perekonnaliikmeid, naisi ja lapsi. Alates Berliini müüri ehitamisest 1961, mis tööjõu sissevoolu Ida-Berliinist lõpetas, on juba neljandat põlve Saksamaal elavad türklased arvult suurim Saksamaa välismaalaste rühm.
Nende täpset arvu statistika ei tea, sest siinne rahvastikuseadus on kodakondsuse suhtes väga liberaalne ja poetab selle alates uuest aastatuhandest igale legaalselt Saksas sündinule hälli. Teisisõnu — türgi perre sünnivad nüüd statistikale türklastena kadunud sakslased. Seevastu teise, sakslastest moslemite statistikasse, on tulnud lisa — neid on kokku üle 0,8 miljoni.
Sotsioloogiliselt on järsk vahetegemine passi ehk siis kodakondsuse järgi türgi päritolu inimeste vahel küsitav, sest reeglina pole passi saamisega tuvastatud mentaliteedi muutust. Kuna statistika järgi aasta-aastalt kahanev türklaste arv on poliitiliselt soovitav, siis muulaste massilise sakslaseks tegemise otstarbekuses kahtleja või selle kohta küsimuste esitaja talitab poliitiliselt ebakorrektselt. Ometi pole türklane sageli üldse mitte ka türklane, ta võib olla kurd, tšerkess või mõni muu Musta mere äärne rahvas — abhaas näiteks või ka ristiusku aramealane. Neist kõigist annab sakslasi teha, niisamuti kui Eestis muulastest eestlasi tehakse: p.o.k.k. ehk siis „poliitiliselt on kõik korrektne“ -reeglit järgides.
Juba 2001. aastal pidi Berliini ühe piirkonna välismaalaste asjur tõdema, et isegi sisserännanute kolmas-neljas põlvkond on üksnes „passisakslased“, kes ei defineeri ennast läbi saksa mentaliteedi ja kultuuri, samal ajal kui USA-sse sisserännanud näevad ennast üsna peatselt ameeriklasena. Kuidas ta üldse julges midagi sellist välja öelda? Sest ta on ise türklane! Emine Demirbükeni ei saa keegi rassismis süüdistada!
Tõsi on see, et Saksa kogemuse põhjal lõimuvad kõigist võõrrahvustest kõige raskemini just türklased ja araablased. Parimad lõimujad on selle kaheksa protsendi hulgast, kes ütlevad ennast olevat usust vabad, ja kellel on enamasti ka korralik haridus. Türgi päritolu inimestel pole kolmandikul kool lõpetatud, viiendik ei valda saksa keelt. Just harimatud inimesed olid rahul Türgi peaministri Erdogani kõnega kaasmaalastele Kölnis 2008. aastal, milles ta ütles, et keegi ei pea end allutama assimilatsioonile, sest see olevat “inimsusevastane kuritegu”.
Jah, kui koolis käimist pidada assimilatsiooniks… Ligi 70 protsenti türgi lapsi läbib 10klassilise põhikooli suurte hariduspuudujääkidega. Siit edasi on loogilise jätkuna just türgi migrantidel kõige vähem edu tööotsinguil: kõigist Berliini tööealistest türklastest on 42 protsenti töötud. Kuna põhiseadus näeb igaühele ette toimetulekutoetuse, siis mis te arvate, kes on valdavalt selle saajad?
Saksamaa moslemi kogukond sai suurimaks toimetulekutoetuste saajaks Jugoslaavia lagunemise järgselt (muidugi ka põgenike arvelt araabia riikidest). Alles siis hakkasid levima noakandmised koolis ja -andmised koolihoovis, lisanduma hakkas narkomaania ja varavastased kuriteod. Araablased on leidnud ühise keele türklaste ja bosnjakkidega just islami baasil ning ühine on neil ka kuu aega kestev paastumine.
Kui üks Saksa liidumaadest on teinud islami suurpühad koolikohustusevabaks, siis kas pole see tegus näide integreerumisest? Sakslaste siirast soovi olla igaühele meele järgi tõestavad rohked türgikeelsed sildid riigiametites, metroos, haiglates ja mujal. On isegi esile tõstetud sakslasest õpetajat, kes on ära õppinud türgi keele, et klassile paremini ainet seletada suuta. Loomulikult siis on need, kes nõuavad türklastelt saksa keele valdamist, persona non gratad.
Berliinis ega mujal Saksa linnades ei tapeta siiski bairami-pühaks lambaid tänavail ja hoovides, nagu viimasel ajal Moskvas. Ning omajagu tolerantsi nõuab isegi sakslastelt kindlasti, kui kaupmees keset tulist kauplemist ootamatult palvevaiba maha laotab, pihkudega üle näo tõmbab, põlvili laskub ja palvetama hakkab. Tema asemele tuleb teine türklasest müügimees, kes ütleb „mina ei palveta viis korda päevas“ ja jätkab poolelijäänud tehingut.
Kuid ramadaani peavad ka need, kes ei käi ringi rullikeeratud palvevaibaga. See on nagu enamusele meist jõulud, millest saadakse osa selle religioosset päritolu teadvustamatagi: ilus, kauaoodatud püha.
Autor on Saksamaal elav eestlanna.
