Marika Villa: Idasakslased on nagu Eesti venelased — nagu meie, aga päriselt ei ole ka
Mõlemal Saksamaal olid oma rahvuspühad ennegi: läänes 17. juuni, 1953. aastal Ida-Saksamaal maha surutud rahvaülestõusu mälestuseks. Idas aga pühitseti tervelt 40 aastat riigi loomist 1949. aasta 7. oktoobril, enne kui rahva tahe ja matemaatiline tehe 1+1 teostuda sai. Sellest alates on iga liidumaa pealinn korraldanud vähemalt korra taasühinemispeo. Tänavu pidutsetakse esmakordselt vanas asenduspealinnas Bonnis.
Siiski pole ka 21 aastat ühist eluteed ida ja läänt tegelikult kokku sulatanud — nii oli liidukantsler Angela Merkel sunnitud aastapäeva eel nentima. Aktiivsed ametiühingutegelased räägivad endiselt töö erinevast tasustamisest. Veel täna teenivad idasakslased 1,2 tundi pikema töönädala juures kuni 33 protsenti läänesakslastest vähem. Saksa ettevõtted ei taha kuulda tariifide ühtlustamisest, vaid ähvardavad otsida muid võimalusi kaugel idas.
Oma igalaupäevases internetipöördumises ütles Merkel, et on alati liigutatud, kohates noori inimesi, kellest pole aru saada, kas nad on kasvanud idas või läänes. „Ma usun, et see näitab maa kokkukasvamist,“ toonitas idast pärit Kristlik-Demokraatliku Liidu esinaine. Demograafiline olukord näitab aga endiselt erinevusi, sest noored rändavad massiliselt idast läände. Lisaks on ida elanikel kesisemad säästud ning pea topelt suurem tööpuudus kui läänes.
Probleemid on omavahel seotud. Miks peaksid noored tahtma töötada idas, teades, et kolleegid riigi lääneosas teenivad kuni kolmandiku enam?
Saksa linnade liidu esimehelt kuuldi tähtpäeva eel, et ligikaudu 20 000 maatükki Berliinis ja „uutes liidumaades“ olevat katastriraamatu järgi ikka veel „rahva omand“. Olematu Saksa DV omanikuõigus kahjustab seega ka võimalusi majanduslikuks ja linnaehituslikuks arenguks.
Kuid kõigele vaatamata näevad idasakslased 21 aasta tagust sündmust positiivsemalt kui rahvuskaaslased läänes: idas küsitletuist poolte hinnagul on nad Saksamaa ühtsusest kasu saanud. Kahju on see nende endi hinnangul toonud ainult viiendikule ida-, kuid tervelt kolmandikule läänesakslastest (viimastel on endiselt pinnuks silmas idaalade ülesehitamiseks mõeldud nn solidaarsusmaks. Just vähese sissetulekuga inimesed ja töötud näevad ennast ühinenud Saksamaal kaotajatena ja igatsevad tagasi elu aastal 1990. 12 protsenti „läänekaid„ tahaks isegi müüri tagasi (idas 9 protsenti vastanutest), kuigi mitte Saksa DV-d. Kusjuures huvitav on, et praegu tunneb ennast Saksamaa LV kodanikuna ainult viiendik ida elanikest.
Kokkukasvamine on pikk ja vaevaline protsess, seda võib Saksamaal näha igal sammul. Kui ehk riietusest enam pole kerge arvata, kes pärineb kummalt poolt, siis käitumine ja veel enam mentaalsus reedab seda tahtmatult. Idas oldi leppimatud, vigadele osutati, nende tegijad paljastati, naelutati häbiposti ja mõisteti hukka — nii, nagu nõukogude eeskuju seda nõudis. Käitumismustrid on pehmenenud, kuid mitte kadunud. Lääne inimesed on õpetatud tolerantseteks, nad on leplikumad võõraste vastu. Pole juhus, et marurahvuslasi, kelle Berliinis äsja toimunud valimiste plakatid nõudsid „Välismaalased välja!“, on rohkem idas. Enesesse suletu ei oska hoomata teisi.
Berliinis elab ka inimesi, kes pole 21 aasta jooksul kordagi käinud „vene tsoonist“ kunagistes teiste liitlaste tsoonides ehk siis Lääne-Berliinis. „Ma kohe kardan tulla!“ ütles mulle soovitatud arvutiparandaja. Kuidas seejuures rääkida õnnestunud lõimumisest? Keel üks, kultuur üks, ajalugu üks (miinus vahepealsed 45 aastat), kuid sõbralik kokkuelamine ei õnnestu.
„Idakad“ tundvat end teisejärgulistena, „läänekad“ olevat ülbed jne. Võib olla, tunnetustasandile vastu vaielda pole mõtet. Tuleb rohkem ja tihedamalt üksteisega läbi käia — see kehtib nii Saksa- kui Eestimaa kohta. Mulle meenutavadki idasakslased natuke Eestimaa venelasi — nagu meie, aga päriselt ei ole ka.
Saksamaa ühtsuse päeva on siinsetel moslemitel kombeks tähistada mošeede avatud uste päevaga. 4,3 miljonit siin elavat moslemit (kellest ligi pooltele on antud Saksa kodakondsus) kutsub käima, vaatama ja juttu ajama ligi 500 mošees, tutvustades ja selgitades moslemite usku ja kultuuri. Paari minuti kaugusel mu eluasemest valmis just kaks mošeed, vaja minna neidki vaatama. Kas tänavune juhtmõte „Mohammed kui halastaja prohvet“ rohkesti mittemoslemeid kokku toob, ei tea, aga 100 000 külastajaga on korraldajad arvestanud.
Igatahes need idamaised maiustused, mida mošeedes alati pakutakse, on kuradi head!
