Mitme endise justiitsministri poolt algatatud, samas 12 aastat järjest liiva jooksnud avaliku teenistuse reform saab täna tõenäoliselt seaduseks.

1996. aastal avaliku teenistuse seaduse esimest varianti tehes lähtuti põhimõttest, et inimesed, kes avalikku võimu teostavad, peavad olema kõigist kõige paremad. Nad peavad omama kompetentsi, pädevust, oskusi, head haridust ja olema oma riigile lojaalsed. Riik väärtustas selliseid töötajaid, kindlustades nad sotsiaalsete garantiidega, nagu näiteks suuremad koondamishüvitised, suurem pension, pikem puhkus ja ka teenistusstaažist tulenev lisapuhkus. Samas võeti neilt ära õigus palga ning töötingimuste üle kaubelda ja streikida.

Raha vähem, aga streikida ei tohi! 

Uue seaduseelnõu järgi ametnike arv väheneb, kindlust andvad sotsiaalsed tagatised kaovad. Kuid streigipiirang jääb kehtima. Paistab, et riik arvestab ainult omapoolsete huvidega. Tegemist on järjekordse kärpimise ja odavuse eelnõuga. Riigiametnikest püütakse viimastel aastatel jätta mulje, justkui oleks nad mingi kõrgepalgaline privilegeeritud seltskond, kes elab teiste arvel.

Kui me võtame kantslerid või teised kõrged ametnikud, siis on nad äärmiselt hästi tasutud ja hüvedega kaetud. Ja sellele kõrgseltskonnale poliitilistele maavanematele ja kantsleritele säilib ka uue seaduse järgi lausa 6-kuune koondamishüvitis. Samas lihtsa väikeametniku koondamisraha jääb vaid ühe kuupalga tasemele. 

Lihtsa teenistuja palk on alati väike olnud, ent viimastel aastatel on nende teenistus oluliselt vähenenud. Võib kindlalt väita, et need inimesed on praegu alamakstud ja alamotiveeritud. Võtame või vallad, väikelinnad, maavalitsused. Aastaid aetud kärpepoliitika on vallad poolsurnuks kägistanud, töötajate palgad on tänagi masuaegsed. Ikka veel tuleb töötajatel olla nädalaid palgata puhkusel, sest eelarved on vähenenud. Endiselt koondatakse ametnikke. Ja kui me nüüd need vähesedki sotsiaalsed garantiid kaotame, samas jätame edasi täieliku streigipiirangu, mis tähendab, et töötajad ei saa ka oma igapäevaste õiguste ja palga eest võidelda, sest neil puuduvad lepinguõigused, siis on tegemist järjekordse ülekohtuga oma rahva suhtes. 

ILO meie seadust ei mõista

Ka rahvusvaheline tööorganisatsioon ILO näeb probleemi sellises totaalses streigipiirangus. Streigipiirang võiks ehk jääda vaid otseselt riigivõimu teostavatele inimestele, seegi vaid võimaluse ja mitte keeluna.

Ma ei mõista, millist ohtu kujutab endast tavaline ametnik. Miks pole tal õigust seista oma palga ja tööõiguste eest? Kas tõesti see ametnikunääpsuke seal arvuti taga tähendab ohtu meie julgeolekule? Ja pole mõtet seaduse autoril luisata, nagu streigipiirangutega inimeste arv siiski väheneb. See on eksitav! Streigipiirang väheneb vaid neile, kes arvatakse avaliku teenistuja staatusest välja ja kellest saab edaspidi töölepingu alusel töötaja. 

Meil kõigil on hästi meeles, kuidas töölepingu seadusega töötajate õigusi uskumatult kärbiti. Nüüd tehakse sedasama avalike teenistujatega. Täiesti lubamatu, et seadus annab asutusele võimaluse töötaja palka eelarve vähenemise puhul ühepoolselt langetada ja et seda ei pea uuesti tõstma isegi siis, kui põhjused alandamiseks on kadunud ehk kui palgafond kasvab. Uskumatu, et selline säte kirjutati seadusesse 21-aastases Eesti Vabariigis!

Kas omariikluse mõttetu lõbu?

Pole midagi imestada, et riik, kus järjekindlalt võetakse Reformierakonna ja IRL-i juhtimisel ja heakskiidul vastu tööinimesi ahistavaid seadusi, jookseb rahvast tühjaks. Inimesed ei saa enam oma riiki uskuda. Kui nad võetakse tööle ühtedel tingimustel ja siis öeldakse, et need palgad ja tagatised ühel päeval enam ei kehti, on tegemist petmisega. Kas õigusliku ootuse ja õiguskindluse põhimõttest on siis üldse veel mõtet rääkida? 

Laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise ajal oli inimestel lootus paremasse tulevikku. Pärast seda oleme kaotanud üle veerand miljoni elaniku ja seda paljuski just selliste seaduste pärast, nagu käesolev ATS.

Tartu Ülikooli professor Raul Eamets ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel: „Erasektoris tegutsevatel inimestel on sageli arusaam, et Eestis on avalik sektor liiga suur, ametnikke on liiga palju. See on liiga mehaaniline lähenemine. Riigi tegutsemist pelgalt kuluefektiivsusega mõõta ei ole ainult mitte lühinägelik, vaid ka hukatuslik. Üksikuid numbreid fetišeerides jõuame ruttu selleni, et omariiklus on suhteliselt mõttetu lõbu.“

Tarku mehi tasuks uskuda, kuid valitsuskoalitsiooni seaduseloojad pole selle tõega enam ammu arvestanud. Kahju! Tänase seadusega riik järjekordselt vähendab ennast. Samamoodi edasi astudes võimegi varsti mõttetu lõbuni jõuda.

(Autor on riigikogu liige, Keskerakond.)