Marika Merilai: Habememaksu tagasitulek

Eelarve tulud peaksid ära katma kulud – õige. Sellest on Tallinna linn oma 2010. aasta eelarve tegemisel lähtunud. Kui tulusid on vähe, tuleb neid suurendada. Praegu teist võimalust kui maksude tõstmine ei leitud. Kulude kokkuhoid on raskem (ja valulisem), kui kehtestada mõni uus maks, mida peale väikest kisa „ei pane keegi tähelegi“.

Üks selline maks – müügimaks – lööb valusalt mitte ainult ettevõtjaid ja tarbijaid, vaid ka paljusid peresid, kelle liikmed võivad seetõttu kaotada töö. Tõsi on seegi, et vahet pole, mis on maksu nimi ning mille eest seda kogutakse – peaasi, et raha laekuks. Tallinn tahab müügimaksuga koguda 150 miljonit krooni.

Kui suur raha see on? Mitu inimesest selle eest Tallinnas tööd saab? Kui võtta keskmiseks palgaks jaekaubandustöötajate puhul umbes 8000-9000 krooni kuus, teeb see ühe inimese tööjõukuluks aastas 8000-9000 + sotsmaks + töötuskindlustus x 12 kuud = ca 145 000 krooni. 150 miljonit jagatud 145 000-ga = 1034 töötajat. Ehk terve Eesti väikelinna jagu inimesi.

Kaupmehed praegu hindu tõsta ei taha (loe: ei saa), sest nõudlus ja ostuvõime on väga madalad. Iga väikegi hinnatõus toob kaasa tarbimise vähenemise. Püsikulud on viidud miinimumini, et kõigele vaatamata ka toimida. Elektri hind järgmisel aastal tõuseb, üürid on juba madalamaks kaubeldud, kõikide sisseostetavate teenuste hindu ning palku on vähendatud. Valida on hinnatõusu ja koondamiste vahel. Võimalik stsenaarium on, et esmalt esimene ja seejärel teine – ühesõnaga ei pääse me kummastki.

Tallinna linn vastandab end igal võimalikul juhul riigile, kes ei saavat hakkama majanduskriisi ohjamise ega kasvava töötute armeega. Ja kõikide muude hädadega, mille jaoks on pealinnal olemas taskus koheselt õige tablett. Mis sellest, et eelkõige lööb müügimaks just vähemkindlustatud inimesi, kes tarbivad ära kogu oma sissetuleku.

Lahendus olnuks valitsemiskulude kokkutõmbamine. Tallinn kaotab küll ära 13. palga, kuid erasektor on eelnevatel kuudel oma kulusid palju hoogsamalt kärpinud ning ilmselt pingutab püksirihma edaspidigi. Ettevõtetes on töötajate palku langetatud heal juhul vaid 10%, kuid tavaline on ka 20-25%-line kärbe. Võib-olla peaks linnaametites erasektoriga võrreldavat inventuuri tegema?

Müügimaksu kehtestamine tekitab reaalselt palju probleeme, mis toovad kaasa lisatööd ja -kulusid. Näiteks, kas ostutšekil nõutakse kohaliku maksu eraldi välja toomist? Kas toodetel peab olema jätkuvalt märgitud lõpphind või võivad kohalikud maksud lisanduda n-ö kassas nagu mõnedes riikides? Mille alusel jagatakse kaupu maksustatavaks ning mitte ja kuidas kavatsetakse maksude tasumist hallata ja kontrollida?

Jutuks on olnud ka see, et lastekaupadele maks ei laiene. Kust ja mille alusel läheb piir, mida liigitatakse lastekaupadeks? Täiesti erilaadsed probleemid võivad veel tekkida kaupmeestel, kellel on keti ulatuses kogu Eestis ühtsed hinnad. Kas Tallinna maks tõstaks siis hindu kõikjal või sunniks kaupmehi kasutusele võtma erinevaid hinnakirju või uusi muudatusi infosüsteemides?

Habemega maks on see müügimaks, ei muud.