Mari-Liisa Parder: Sotsiaalmeedia – privaatne suhtlus või avalik vestlus?

 (27)
Mari-Liisa Parder: Sotsiaalmeedia – privaatne suhtlus või avalik vestlus?
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Kas sotsiaalmeediasse postitatud materjali, näiteks ühiskondliku sõnavõtu kasutamine ajaveebis või artiklis on eetiline? Mis tingimustel seda teha võib ja kust läheb refereerimise-plagieerimise piir?

Sotsiaalmeedia (näiteks Facebook või Twitter) tõstatab järjest rohkem küsimusi avaliku sfääri ja privaatsfääri segunemise kohta. Kui varasemalt on avalik sfäär (näiteks ajaleheartiklid või Martin Lutheri poolt kiriku seinale kinnitatud teesid) ja erasfäär (näiteks perekondlik vestlus õhtulauas või grafomaani kirjutised lauasahtlis) olnud selgemini eristatud, siis sotsiaalmeedia võidukäiguga muutuvad need piirid järjest hägusemaks.

Ühelt poolt jagatakse sotsiaalmeedias isiklikke kogemusi, sõnumeid ning infot. Teisest küljest ilmub sotsiaalmeediasse postitatu põhjal järjest enam uudiseid, artikleid ja ajaveebide sissekandeid. Viimane näide selle kohta on nn Silvergate’i juhtumi lahvatamisele järgnenud uudis „Meikari avameelsus tõi talle Facebookis palju toetajaid“ (Õhtuleht, 25.05.2012).

Seotud lood:

Kuidas peaks erinevad osapooled (nii postitaja kui postituste lugeja) sotsiaalmeediasse lisatud postitusega käituma? Osaliselt sõltub vastus sellest, mida postitajad ise arvavad – mida nad heaks kiidavad või taunivad. Teisest küljest peaks siinkohal aru pidama ja mõtlema, mis eesmärgil mingit infot jagatakse ja avaldatakse. Asja teeb keerulisemaks tõik, et mitmed sotsiaalmeedia lehed võimaldavad kasutajal sättida seda, kes tema postitusi näevad – on need siis konkreetne grupp inimesi, kogu sõbralist, sõprade sõbrad või terve avalikkus.

Salumäe ja Facebook

Küll aga tuleb arvestada, et postituste lugeja ei näe, kellele konkreetne sõnum nähtav on. Mina näen, et minu sõber X on uue postituse lisanud, kuid mulle jääb teadmata, kes peale minu veel seda lugeda saavad. Lisaks võimaldavad mitmed sotsiaalmeedia lehed postitusi grupiti avaldada – ehk isegi mitte kõik sõbralistis valitud inimesed ei pruugi seda näha, vaid postitaja saab ise valiku teha, kes seda näevad ja kes mitte. Kas sellisel juhul peaks lugeja automaatselt eeldama, et see on nähtav vaid piiratud grupile?

Samas kasutatakse sotsiaalmeediat ka teadlikult selle jaoks, et laiemale avalikkusele sõnumit saata, kuigi tuleb tunnistada, et avalikkuse huvi pälvivad need pigem siis, kui postitaja ise on avaliku elu tegelane (näiteks Erika Salumäe ja tema hukkamõist ennast puudutavale artiklile Eesti meedias (Delfi, 23.04.2012)) või kui postitus on väga provokatiivne (näiteks Peep Petersoni avaldus, et kiirabitöötajad hakkavad poliitilisi annetusi koguma (Postimees, 31.05.2012)). 

Teisalt on inimesi, kes edastatud sõnumit vaid oma tutvusringkonnaga jagada soovivad – ning see kehtib nii tavakasutajate kui ka avaliku elu tegelaste kohta.

Sellistes mitmesse suunda minevates valikutes on postituste lugejal ilmselt väga keeruline otsustada, kellele sõnum mõeldud oli, ning kas seda võib ilma postitajalt luba küsimata laiemale avalikkusele jagada või meedias avaldada või mitte.

Kus lõpeb tsitaat ja algab plagiaat?

Ajalukku vaadates näeme, et sarnane arutelu on läbi tehtud siis, kui ajaveebidesse postitamine populaarsemaks muutus. Praeguseks on kasutajaskond kokku leppinud, et piltide kasutamine ilma autorilt luba küsimata ei ole aktsepteeritud käitumine. Hägune on piir aga ajaveebi postituste tsiteerimise ja refereerimise korral. Kust läheb piir tsiteerimise ja ajaveebi sissekande avaldamise vahel? Tsiteerimine-refereerimine on korrektse viitamise korral aktsepteeritud ja seadusega lubatud ka ilma postitajalt luba küsimata. Kust aga lõpeb tsitaat ja algab plagiaat? Ajaveebi-maailmas on välja käidud tinglik number – 10%. Ehk ilma autorilt luba küsimata võib tsiteerida 10% algsest loost.

Kuidas selline tinglik number klapib kokku sotsiaalmeedia võimalustega? Ilmselt ei klapi, sest kolmelauselisest, kuid ühiskondlikult väga sisukast postitusest vaid 10% jagamise raames kaoks postituse algne mõte. Sotsiaalmeedias sobiva käitumise saavad kokku leppida ikkagi sotsiaalmeedia kasutajad. Hea tava järgi on postitajalt aga viisakas küsida, kas ta on nõus, et tema mõttelendu või lausekatket kuskil avaldatakse.

Seni, kuni antud küsimuses heade tavade üle arutelud alles algavad, soovitan kõigil sotsiaalmeedias postitajatel mõelda, kellele on vastav postitus suunatud. Kui on soov, on eri keskkondades võimalik seadeid nii sättida, et postitust näevad vaid teie poolt valitud inimesed.

Mida aga peaks tegema lugeja, kes tihti ei näe ega tea, kui laiale ringile postitus nähtav on ning kes postitust jagada soovib? Kindluse mõttes võiks postitajalt nõusolekut küsida, sest nii saab vääritimõistmisi eos ennetada.

(Autor on kommunikatsioonijuhtimise magister, Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht.)