Mari Järve – geeniteadlasest romaanikirjanik

 (2)
Mari Järve – geeniteadlasest romaanikirjanik
AP/Scanpix

Biorelva kartma ei pea, ütleb katastroofromaani kirjutanud Mari Järve intervjuus Õpetajate Lehele.

Möödunud sügisel ilmus raamatulettidele üks omalaadne debüütteos – lugu sellest, kuidas Indiast alguse saanud tappev ebolaviirus jõuab Eestisse, kuidas linnad suletakse karantiini, valitsus pageb Hiiumaale ning kümme linnast pagenud inimest leiavad pelgupaiga inimkauges maakohas. Viiruste levimisest ja laastamistööst kirjutanud 28-aastane Mari Järve pole küll viroloog, kuid geenitehnoloogi kirja pandut võib samavõrra uskuda...

Tartu ülikooli molekulaarbioloogia doktorant ja Richard Villemsi juhitud evolutsioonilise bioloogia labori populatsioonigeneetik armastab peale teaduse ja kirjutamise tegelda veel praktiliste asjadega, nagu mesilaste pidamine ning õunte kasvatamine oma Viljandimaal asuvas talus. Ning et teadustöö liialt „kuivaks” ei muutuks, asus ta õppima ka bioloogiaõpetajaks. Oma erialaõpingute ajast käis ta ühe semestri ka Cambridge’is. Inglismaal õppimiseks valis talvise aja – nii ei jäänud kodutalu mesilased unarusse.

Sarnaneme naabritega

Eurooplaste geneetilist sarnasust ja erinevust määrab Mari Järve sõnul enim geograafia – oleme geneetiliselt sarnased nende inimestega, kes elavad meie lähedal. Eestlased on Mari Järve sõnul geneetiliselt sarnasemad lätlaste kui soomlastega. „Oleme lätlastega elanud samal maatükil, soomlastega on meri vahel. Pealegi on eestlased geneetiliselt rohkem segunenud kui soomlased.” Kuna põhjanaabrid ja ka näiteks saamid jäävad üsna Euroopa piirialale, on nad arusaadavalt teiste rahvastega vähem ristunud ning mitme päriliku haiguse esinemissagedus on kõrgem.

„Kui soomlaste populatsioon algselt tekkis, oli see ilmselt väga väike ja seal esines haigusi põhjustavaid geenivariante, mis saavutasid lihtsalt juhuse tõttu kõrgema sageduse ning löövad tänini välja, sest segunemist teiste rahvastega on vähe. Samamoodi põlvnevad kõik Huntingtoni tõve kandjad Austraalias väga väikesest populatsioonist – ühest naisest ja tema kolmeteistkümnest lapsest. Seda nimetatakse asutajaefektiks,” selgitab geeniteadlane.

Bioloogiadoktorant ütleb, et teadlasena ei suuda ta nii mõnigi kord ulme- või katastrooffilmi lõpuni vaadata, kui film ikka väga reaalsusest mööda on. „Pealegi on see pedagoogilisest aspektist halb, sest inimestel tekivad pettekujutlused – arvatakse, et teadlased on kas kõikvõimsad või siis maailmavallutusplaanidega kurjad kloonijad vms. Kui õpetajal vähegi aega ja võimalusi, võiks ta vahel võtta mõne teaduslikult eriti vildaka filmi, vaadata seda koos klassiga ning lasta õpilastel vigu kommenteerida.”

Ehk ikka nii ei juhtu...

Raamatut hakkas Mari Järve kirjutama umbes kolm aastat tagasi. Impulsiks ulmesari „Battlestar Galactica”, kus küll erinevalt „Esimesest aastast” lendavad kosmoselaevad. „Maailmalõpu idee sain sarjast, aga mind huvitas mitte niivõrd katastroof ise, kuivõrd see, kuidas inimesed sellises olukorras käituvad. Tegelased on tavalised Eesti inimesed. Otse elust ma neid maha kirjutanud ei ole, aga tuttavatelt võtsin üksikuid omadusi küll.” Talud, kuhu linnast põgenejad satuvad, on autori sõnul fiktiivsed, et aga lugu oleks realistlik, sõitis ta autoga Põlvamaal romaanis nimetatud kohad läbi.

„Esimene aasta” kirjeldab lähitulevikus toimuvat bioterroristide rünnakut – lugu on tapvast viirusest, mis India lennujaamast ka Eestisse jõuab. On see üksnes fantaasia või juba lähitulevikus reaalsus? Stsenaariumi tõeks saamist autor ei usu, sest taolist biorelva pole olemas.

„Utreerisin teadlikult. Biorelvi pole laiemalt kasutama hakatud, sest need on ühtmoodi ohtlikud kõigile – inimesed ei ole geneetiliselt piisavalt erinevad, et õnnestuks välja töötada relv, mis tapaks inglase, aga prantslast mitte, kõigi inimeste bioloogilised protsessid on ühesugused,” selgitas Mari Järve, kelle sõnul on ebola küll olemas ja tapab 95% haigestunutest, kuid see lühikese peiteajaga haigus on puhkenud vaid Aafrika džunglikülades – inimesed haigestusid paari päevaga ja surid kiiresti, küladest välja viirus ei jõudnud. „Hea biorelv peaks hästi levima ja olema pikema peiteajaga, et nakatunud jõuaksid ka teisi inimesi nakatada. Usun, et terroristid oleks seda valmis kasutama, aga nad ei saa selliseid relvi kätte,” on autor veendunud.

„Esimene aasta” on autori sõnul raamat sellest, kuidas säilitada kriitilises olukorras kaine mõistus. „Sellised olukorrad näitavad, mis on inimeste sees, näeme, kes ja mis on meile olulised. Nii tõsises olukorras tuleb välja, kes on tugev ja kes nõrk, kes kukub üksi jäädes kokku, kes saab hakkama,” sõnas raamatu autor. Samuti usub ta, et inimesed on küllaltki tugevad ja kohanemisvõimelised ning et inimühiskond taastuks pärast sellist katastroofi üsna kiiresti.

Mitmed lugejad olevat Mari Järvele ette heitnud, et raamatus on liiga vähe verd ja üksteisele noa selga löömist. „See oli teadlik valik, sest kirjutasin ellujääjatest. Väga hella südamega inimesed, kes sellistes oludes appi tõttavad, ellu ei jää, aga ka väga jõhkrad mitte. Kui ikka igasugune koostöövõime ja empaatia puudub, väheneb ka tõenäosus ellu jääda. Mina üldiselt siiski usun inimestesse.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest