Margus Tamm: Lilleklumbid tänavaaukudes - potipõllundus või poliitika?

 (16)
Geriljaaiandus Asula tänaval
Geriljaaiandus Asula tänavalFoto: Delfi lugeja

Tallinnasse Asula tänava kurikuulsatesse teeaukudesse tekkisid tänavu aprilli lõpus silmailu pakkuvad lilleistikud. Inglise keeles tuntakse sellist omaalgatuslikku linnakaunistamist väljendi all pothole gardening.

Tänavaaugu-aiandus sai laiemalt tuntuks 2005. aastal, kui Shannon Spanhake algatas projekti, mille käigus tema ja hulk kohalikke vabatahtlikke istutas Mehhiko Tijuana linna auklikesse teekatetesse kümneid ja kümneid lilleklumpe. Aktsioonile eelnevalt olid Tijuana linnavalitsuse poliitikud jaganud lubadusi muuta linnakeskkond rohelisemaks ning tagada ka linnaelanikele rohkem võimalusi aiandusega tegelemiseks. Kuna linnavalitsus oma lubadusi täitma ei asunud, võttis kohalik kogukond asja ise ette. Tulemus oli igati kaunis – seda enam, et istutatavad lilled olid valitud võimalikult eredavärvilised, et autojuhtidel oleks kergem neid märgata ning auku/lilleklumpi sõitmist vältida. Reportaažid ja ilus-iroonilised pildid Tijuana tänavatest levisid blogide kaudu ja uudis jõudis suurematesse väljaannetesse üle maailma.

Umbes samast ajast on teateid tänavaaukude täisistutamisest ka mujalt maailmast – inglane Pete Dungey soovis nii juhtida tähelepanu Briti maanteede kehvale korrashoiule, USAs San Franciscos aga soovisid kohalikud kunstitudengid maantee-aianduse abil tõstetada diskussiooni linnakeskkonna liigse autokesksuse teemadel.

Seotud lood:

Niisiis võivad konkreetsed ajendid olla erinevad, kuid ühendavaks on, et sellise linnaaianduse kaudu juhib kohalik linnakogukond tähelepanu ametliku linnaplaneeringu ja keskkonnahoolduse tegematajätmistele. Tänavaugu-aiandus ise aga on üks geriljaaianduse alaliike.

Geriljaaiandus (guerilla gardening) on suurlinnades populaarne pro-aktivismi võte. Üldjoontes tähendab see taimede loata istutamist avalikule või ka unarusse jäetud eraterritooriumile – lisaks maanteeaukudele sobivad maaviljeluseks ka majakatused, postkastid, räämas ehitusplatsid ja parkimisalad. Taimi võib istutada ka otse autokatustele või siis võib lillepoti riputada laternaposti külge.

Seda, et ka potipõllundus ja kiviktaimla võib kätkeda endas radikaalset poliitilist sõnumit, hakati teadvustama 80ndate alguses ja tõenäoliselt NYs ning sellest ajast pärineb ka termin geriljaaiandus (terminit kasutati algul küll üsna erinevate asjade tähistamiseks, näiteks väikeaiapidamise kohta üldse).

Esimestena hakkasid poliitilistel eesmärkidel taimede istutamisega tegelema anarhistlikud ja keskkonnakaitse organisatsioonid. Kui enamasti oli tegu keskkonna diskreetse kaunistamisega, siis alates 1990ndate teisest poolest on teada massiivseid aktsioone, kus sajad või koguni tuhanded inimesed tungivad öösel näiteks mõnele ettevõttele kuuluvale tühermaale ning muudavad selle hommikuks lille- ja aedviljaistanduseks. Sellised aktsioonid on juba selgelt poliitilise iseloomuga, asjaosaliste sooviks on juhtida tähelepanu linnamaa väärkasutamisele ja linnakeskkonna allakäigule.

Kõige laiahaardelisemalt ja pragmaatilisemalt on geriljaaianduse ideed rakendanud Brasiilia kardetud MST-liikumine (Maata Tööliste Liikumine). MST on omaalgatuslikult üles harinud ja vilja kandma pannud suuri riigile või eraomanikele kuuluvaid maatükke. Õigustuse oma tegevusele saab MST muuseas Brasiilia põhiseadusest, kus on sätestatud nõue, et maaomanikud peavad oma maad adekvaatselt kasutama, tegema seda heaperemehelikult ning pidama sealjuures silmas ka ümberkaudse sootsiumi huve. Kui maaomanik ei suuda täita põhiseaduses ettenähtud kohustusi, siis tuleb MST ja rakendab ise põhiseadust kogu tema õigluses ja ranguses. Põhiseaduse tõlgendamise üle võib muidugi vaielda, kuid kuna MST kujutab endast arvestatavat füüsilist jõudu ning töölisorganisatsiooni seostatakse muuhulgas ka mitmete vägivaldsete aktsioonidega, ei jää paljudel jõukatel maaomanikel muud üle, kui lasta kohalikel talupoegadel oma golfiväljak üles harida ja maisi täis külvata.

Heaoluühiskonna linlik geriljaaiandus on enamasti rahumeelsem ja meelelahutuslikuma iseloomuga. Nii tegutseb Euroopa ja USA suurlinnades hulgaliselt geriljaaednikke, kes on küll teadlikud oma tegevuse poliitilisest tähenduslikkusest, kuid keda näib huvitavat eelkõige tegevuse aianduslik külg. Londonlase Richar Reynoldsi põhjalik ja praktilisi näpunäiteid jagav aiandusaktsiooni-blogi on saanud paljudele uutele linnaaednikele inspiratsiooniallikaks ning Reynoldsist endast on kujunenud üks autoriteetsemaid linnaaednikke ning populaarsete geriljaaiandusalaste käsiraamatute autor.

Asjalikke näpunäiteid geriljaaednikele leiab ka teistest blogidest – näiteks Los Angeleses elav Caroline Kim soovitab naisterahvastel kanda stilettosid, sest nendega on hea lilleseemnete jaoks teepeenrasse auke uuristada.

Üks Richard Reynoldsi ja ta mõttekaaslaste põhimõtteid on, et geriljaaednik peab suhtuma istutatud taimedesse hoolivalt – mitte jätma neid saatuse hooleks, vaid regulaarselt hooldama ning kindlasti mitte viljelema aiandust keskkonnas, kus taimed on ohustatud. Samas kui poliitilisema või kunstilisema taotlusega geriljaaianduse (siia hulka kuulub kindlasti ka ülalmainitud maanteeaugu-aiandus) seisukohalt on enamasti oluline eelkõige aktsiooni efektsus ja sellega kaasnev diskussioon linnakeskkonna teemadel, mitte aga konkreetse aktsiooni botaaniline jätkusuutlikkus.

Lõpetuseks võiks näitena geriljaaianduse poliitilisest jõust mainida ka mõneti kurioosset sündmust 2006. aastal kurikuulsas Guantanamo Bay vangilaagris. Nimelt avastati siis, et kinnipeetavad on salaja, kõigi piirangute kiuste, vanglatoidu seest taimeseemneid kogudes ning lusikate ja plasttopsidega maad üles harides rajanud vangla territooriumile mitmeid pisikesi salajasi aialappe. Avastus, et ka terrorismis kahtlustatavad on inimesed, kellede üheks esmavajaduseks on kellegi või millegi eest hoolitseda, tekitas vanglaametnikes nõutust ja maailma meedias laia vastukaja. Avalikkuse protestilaine surve viis süüdistusest vabastatud, kuid kodumaale saatmist ootavate vangide elutingimuste ülevaatamise ja parandamiseni.

Mis puudutab Eestit, siis kui tõlgendada geriljaaiandust laiemalt igasuguse omavolilise ja loata aiapidamisena, on tegemist siinmail juba ammuse ning laialt levinud praktikaga. Antud kontekstis saaks käsitleda daatšandust ja potipõllundust kui ENSV aegset naturaalmajanduslikku alternatiivökonoomikat. Silmapaistvaim näide on praeguseks hävitatud Soodevahe linnak Tallinna Lennujaama lähistel, mille puhul ei piisa enam mõistest geriljaaiandus, vaid võib rääkida koguni gerilja-linnaplaneerimisest.

Kaasaegse kodumaise geriljaaianduse eelkäijate hulgast tuleks kindlasti nimetada ka biosemiootik Kalevi Kulli tegevust 1980ndate alguses, kui ta istutas Tartu linnas erinevatele haljasaladele kokku mitusada männitaime (millest asjaosalise enda sõnul on tänaseks kasvama jäänud paarkümmend puud).

Geriljaaiandust kui positiivset ja moodsa elustiili juurde kuuluvat kodanikualgatust hakati mõnevõrra laiemalt teadvustama nullindate lõpus. 2008 aastal viis MTÜ Linnalabor läbi seeria vastavateemalisi töötube, näidisaiad avati (tollase) Kunstiakadeemia peahoones ja kultuuritehase Polymer katusepindadel. Väikese bussiootepaviljoni-aianduse aktsiooniga astus samal aastal üles ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen. Hiljutine Asula tänava geriljaaiandus väärib eelneva taustal kindlasti esiletõstmist kui senistest vast kõige kriitilisemat sõnumit kandev aktsioon.

Kokkuvõttes on kaasaegse geriljaaianduse näol tegemist mitmekülgse nähtusega, mis siiski alati kannab endas (poliitilist) kriitikat. Võitlus, milles geriljaaednikud rohkem või vähem teadvustatult osalevad, on võitlus avaliku ruumi pärast. Olukorras, kus suur osa avalikust ruumist on juriidilises mõttes tegelikult eraomand ning kus linnaplaneerijad tihti ei oska või ei soovi arvestada avalikku ruumi igapäevaselt kasutava kogukonna huvidega, võib geriljaaianduse pehme lillelapse taktika osutuda üheks vähestest kogukonnale kättesaadavaks jäänud võitlusvahenditest.

Kui avaliku ruumi haldajad ja omanikud ei saa kogukonna silmis oma ülesandega hakkama, siis saab kogukond "kaotatud" territooriume sümboolselt tagasi võita, neid ühiskondlik-kasuliku töö kaudu ümbermärgistades. Ehk olgu linnaplaneeringus kirjas, mis tahes, inimlikust seisukohast kuulub linnaruum ikkagi neile, kes selle eest ka hoolitseda suudavad.