Aga alates 1. oktoobrist makstakse trahvi vastavalt oma sissetulekule: saad rohkem pappi, maksad ka proportsionaalselt suuremat trahvi. Üllas seadus, kuid kahjuks isegi mitte poolik, vaid veerandik. Sest esiteks: miks ainult kriminaalkurjategijad? Ausam oleks sarnane printsiip kehtestada kõigile. Sest kroonilisi huligaane on “rahulike” elanike seas tunduvalt rohkem.

Teiseks: trahv määratakse ametliku sissetuleku järgi, kuigi tunduvalt objektiivsem oleks seda teha näiteks kasvõi mootori kubatuuri järgi, mis tegelikku sissetulekut näitab. Kui kriminaalkorras karistatud inimese sissetulek juba suur on, tuleb see tõenäoliselt mõnest kriminaalkorras karistatavast tegevusest.

Respekti täielikku puudumist kaasinimeste vastu aitaks kasvatada üks lihtne vahend, mida nõukogude ajalgi ulakate koolipoiste (ja mitte ainult) kasvatamiseks rakendati, mitte küll liiga järjekindlalt. ÜKT ehk Ühiskondlikult Kasulik Töö. Näiteks sõidad kerges joobes, rehitsed kaks päeva parki. Teed joogisena peaga avarii, maksad trahvi ja kisud nädalakese teepeenralt muru seest võililli välja.

Nagu tehakse näiteks Soomes ja Ameerika Ühendriikides. Meie kohalik ladvik seda seadust vastu võtta ei julge, selle asemel elimineeritakse ennast juba ette ka õiglaste trahvide eest — kriminaale nende seas ju pole…

Vaadakem võimulolijate (ka endiste ja mittetäielikku) nimekirja, kes oleks elementaarse õiglustunde järgi pidanud Kadrioru pargis reha käes jalutajatele silmailu valmistama: Robert Lepikson, Kristiina Ojuland, Jakko Väli, Kalev Kallo, Edgar Savisaar. Kõik nad on jäänud vahele liikluseeskirjade raske rikkumisega, mõni isegi korduvalt.

Tulemus? Makstakse nimetatute sissetuleku kohta pisike armas trahvike ja sõidetakse edasi.

Et nimekiri ausam oleks tuleks, rikkujate hulka nimetada ka Andrus Vaarik, Martin Müürsepp, Indrek Sei (kes väitis, et jõi kaks Saku Ice´i ja sai sellest 3-promillise joobe)… Rikkumistega vahele jäänud politseinikke ei maksa üles lugedagi.

Kes arvab, et Eestis võib 150 kilomeetrit tunnis sõita küll, mõtleb, reha peos, natuke järele oma arvamuse üle.