Seda enam, et märgitud esimese omaduse määramise pädevus on vaid meedikutel, teise võivad paika panna inimesed, kellega ma silmast silma iga päev suhtlen ja kolmas on vaid mainstream ringkäenduse kollektiivsele lojaalsusele tuginev sildistamisvõte.
Ja sellepärast ei saagi ma aru, miks peab MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu juht jurist Reimo Mets tahtma ametlikult olla mitte jurist, vaid hoopis seksuaalvähemuslane ja nõudma selleks kõrge kohtu kaudu õigusi.
Või nagu eelmainitu ise ütleb: “Avaldus on ainulaadne, sest praegu pole Euroopa Inimõiguste Kohtus ühtegi asja, mis puudutaks vihakuritegusid. See on esimene, mis üldse maailmas tehakse.” Annab siis avaldus talle lootuse oma juristikutset langeva iibega riigis mittetulundusliku seksuaalsusega väärtustada?
Võtsin hiljuti ette tutvumise erinevate pornolehekülgedega internetis, et saada lähemat aimu, millega seal tegeletakse.
Tõdesin, et see, mida arvan Eestis peetavat pederastiaks, on süütu linnulaul kõige selle kõrval, mida pakutakse nendel lehekülgedel ja mida erinevast soost inimesed seal vabal ja võib olla ka mitte nii väga vabal tahtel pildistada ja videosse salvestada lasevad.
Loomulikult ütlen, et inimestel on selleks õigus. Aga oma sisimas mõtlen, kuigi kirjapilt ei võimalda mõttelist osa piisavalt täpselt esitada, hoopis nii: „inimestel“ on selleks „õigus“.
Kui keegi sooviks-prooviks ära seletada, mis on „seksuaalvähemus“, mida esindab MTÜ ja kas sinna kuuluvad kõik kummaliste seksuaaleneseväljendustega inimesed või ainult mingi osa? Kus on piir „seksuaalvähemuse“ ja perverssuse vahel?
Kas grupiseks on juba seksuaalvähemus ja kas grupiseksis osalejatel on üksteise vastu mingeid tundeid? Kas onanism ja liputamine võiksid olla eelnimetatud MTÜ-s eraldi sektsioonid või ollakse samas pajas? Kas MTÜ-ga võivad ühineda ka nekro- või vähemalt gerontofiilid?
Kas nad sealgi jagunevad parem- ja vasakpoolseteks? Millal hakatakse eurokohut tüütama Eesti kümnekonna (võimaliku) kaktusekoinija õiguste tagamiseks ja kellel neid õigusi vaja oleks? Ja kas tuleks ka paraad loosungite ja lippudega ja suhtlus Õpilasesinduste Liiduga?
Kui internetis ilmuks niisugune kommentaar: „… need paksud poisid, kes söövad salaja hõbelusikaga koera väljaheiteid, tuleks maha lüüa…“ ja selle peale kaebaks hulk inimesi asja kohtusse, nõudes Eurokohtus õigust oma tegevust avalikult jätkata…
Vaat’ siin saab mu fantaasia otsa. Meditsiiniline põhjendus sellisele söömisele võiks olemas olla; avalikule söömisele oludes, kus juba suitsetamine on põlu all, enam kui kahtlane. Ja põhjus õiguse saavutamiseks — kas sellega kaasneks euronõue, et kõigis toitlustusasutustes peab olema teatud hulk hõbelusikaid ja…?
Mõelgem tuleviku peale, tuginedes mineviku laulusalmile „Räägime parteist — mõtleme Leninist“: räägime afroameeriklasest — mõtleme neegrist; räägime tegudest — mõtleme sõnadest; räägime meediast — mõtleme kolletuvast propagandast; räägime seksuaalvähemuslasest — mõtleme pedest ja ahjust; räägime lugupeetud poliitikust — mõtleme korrumpeerunud eneseupitajast; räägime heast elust — mõtleme makstamatutest võlgadest; räägime demokraatiast — mõtleme tuhandetetest diktaatorlikest vähemustest; räägime sõnavabadusest — mõtleme…? Mõtleme?!
Ja ongi käes olukord, kus „kallutamatu“ meedia kallutab meie peale tühise pinnavirvenduse tsunaami ja me ei mõtlegi enam tegelikele valupunktidele. Ei ole nende “põletavate” teemade — Uhke Olga tisside, Superstaari Arturi laenude, „superstaaride“ uute kallimate jne — avalik eksponeerimine ja sellega kaasnev rõhuasetus midagi muud kui katse juhtida inimeste tähelepanu asjadele, mis ei ohusta valitseva eliidi ärihuvisid.
Meile söödetakse ette teemad, millest mõelda ja seletatakse, kuidas öelda. Ning nende teemade pealesurumisega (ajupesuga) kaasneb paratamatult nõrkade ühiskonnaliikmete kallutamine ühiskonnas tegelikult käsitlemist vajavatest teemadest kõrvale. Nagu sellegi artikli käivitanud pseudoprobleem, millest nagu nähtub võib jõuda kaugemalegi.
