Margus Kiis (sünd. 1975): Videotamine 1990ndatel

 (8)

90-ndate alguses olid veel kasutusel 8 ja 16 millimeetrised filmikaamerad, millega sai 3-minutiliste juppide haaval (niipalju mahutas üks kassett) tummfilme teha.

Heli käis eraldi makist. Kuid peale Eesti iseseisvumist kadusid filmid müügilt ära ja mis hullem — keegi ei viitsinud enam ilmutada.

Filmiajastu siiski kestis osaliselt kuni 1995, igatahes amatöörfilmide ülevaatustel oli see viimane aasta, kui projektoriga “tselluloidfilme” näidati.

Seega tuli videole üle minna. Aga isegi VHS kaamerad olid igavesti kallid, maksid mitukümmend, isegi üle 100 000 EEKi. Aga Sorose fond jagas heldelt raha ja Klubi Tartu Film sai ka oma kaamera — see oli uhke Panasonic M9000, üks parimaid VHS kaameraid üldse. Paras kobakas õlakaamera. Aga pilt oli korralik, peaaegu Beeta tasemel. Sellega sai teha ka SuperVHS-i, aga see formaat ei ühildunud tavaliste videomakkidega, seega jäi kõrvale.

Niisiis filmiti tavalistele VHS-kassettidele, mis maksid toona samapalju kui praegu 25-50 krooni. Filmida sai 3 tundi järjest, kui ainult akud vastu pidasid ja 3 minutiga võrreldes hoopis teine maailm.

Aga monteerimine oli suur probleem. Tallinnas Kullo keskuses oli spetsiaalne videomontaazhipult. Tartus ainult ETV stuudios ja TÜ stuudios aga sinna juurdepääsu polnud. Tavaliselt monteeriti makilt- makile kopeerides aga see polnud just täppistöö. Hankisime ka ühe veidra montaazhiaparaadi, mis automaatselt pidi makke sisse-välja lülitama, aga selle programmeerimine oli nii keeruline, et vähesed viitsisid jännata. Tiitreid ja heli tehti Amiga arvutiga.

Kaamera oli kogu aeg hõivatud. Filmiti kõvasti aga paljud kassetid on kaotsi läinud, sest sai neid “korraks” välja laenutatud ja sinna nad jäid. Praegu mõtlen, et oleks pidanud rohkem niisama filmima inimesi ja keskkonda, sest need on palju muutunud. Aga tollal selle peale ei mõelnud, taheti ikka “kunsti” teha. Tehti naljakaid mängufilme, mida nüüd vaadates on piinlik. Aga näiteks Kullo Noorfilmist tuli mitmeid praeguseid kibedaid tegijaid, kelle teismeea loomingut sai kunagi muiates vaadatud: Asko Kase, Kullar Viimne, Kaspar Kaljas jt. Elen Lotman käis nii mõnigi kord meie Panasonicut laenamas.

VHS domineeris kuni aastani 2000. Järgmine aasta toimus juba digirevolutsioon: müügile tulid kättesaadavad digivideokaamerad (Mini DV ja Digital-8 formaadis), filme hakati monteerima arvutis, varsti muutus käepäraseks ka DVD. Panasonic M9000-l kärssas läbi üks pisike vidin, mida aga keegi vahetada ei osanud ja oligi teenekas aparaat surnud.