Margus Kiis: Rumalate suurehitiste nimekiri aina pikeneb
Kui mõttekas on sellise hoone ehitamine ja pidamine, on teise-kolmandajärguline küsimus.
Kuigi näiteks Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamise võrdlemist tragikoomilise Vabadussõja sambaga nimetaksid mõned arvajad demagoogiaks, on sambal ja planeeritud suurehitistel sarnasusi. Nimelt üritatakse mõlemat ehitada nui neljaks, hoolimata kõikidest pragmaatilistest vastuväidetest ja suuresti just poliitikute survel.
Võtame ERMi uue hoone Raadi lennuvälja külje all, mille valmimist on Reformierakond peaaegu et käsi Piiblil vandunud. Siinkirjutajal on sellega mitmes mõttes kõige „intiimsem“ suhe, kuna elan platsist umbes 500 meetri kaugusel (ühes alale kõige lähemas elumajas) ja töötasin muuseumis aastatel 1993–2003.
Kui hoone projekt 2005. aastal välja valiti, langes see kohe valju avaliku ja enamasti ka asjatundliku kriitika alla, mis muidugi ei muutnud projekti ega plaane. Kui esialgu puudutas kriitika peamiselt hoone esteetilist külge, siis peagi räägiti ka võimsatest ülalpidamiskuludest ohtra klaaspinna tõttu. Tänaseks on kompotile lisandunud ka keskkondlik aspekt ja probleemid ümbruskonnaga.
ERM on Lõunakeskuse mõõtu
Planeeritud hoone on üle 350 meetri pikk ja umbes 70 meetrit lai. Kui proovida ette kujutada neid mõõtmeid, siis hoone saaks olema pikem kui Tartu teises otsas asuva Lõunakeskuse fassaad ja natuke lühem kui sama kaubanduskeskus koos juurdeehitisega. Hoone oleks umbes kolmandiku võrra kitsam kui Lõunakeskuse peahoone. Nii et tegemist on hiiglasliku monstrumiga, mis võistleb ses mõttes edukalt Lõuna-Eesti suurima äripinnaga.
Hoone pole kaugelt ainus probleem. Plats, kuhu ehitis on projekteeritud, on Raadi endise militaarlennuvälja servas asuv tühermaa, mis on disainitud takistama tanke jõudmast aerodroomi vallutama. See on täis spetsiaalseid suuri mullavalle ja betoonjurakaid. Aga lisaks on plats soine, kuna seal asuvad allikad, millest toitub suur kunstlik kalatiik nimega Raadi järv. Isegi suvel on sealkandis jalutamine mudase pinna tõttu problemaatiline.
Kui tulevase ehitustandri keskkonnaprobleemidest veel vähe on, siis ka muuseumi ümbruskonna heakord jätab pehmelt öeldes soovida. Hoone sissekäigu vahetus läheduses asub võsa koos lagunenud barakkide ja angaaridega, mis tõenäoliselt kuuluvad eraomanikele. Seetõttu tuleks pelgalt elementaarse heakorra huvides võsa ja „hooned“ üles osta. Ja ega ka muuseumi teine ots, lagunev nn. väike lennuväli pole kõikse kaunim vaatepilt. Teisisõnu - ERMi uue hoone ümbruse haljastamine ja dekoreerimine muuseumi väärikusele vastavalt saab olema olulisemalt kulukam kui seni räägitud.
Hoone asukoht on ka selles mõttes ebasobiv, et ERMi Raadi mõisa kompleks asub umbes 300 meetri kaugusel. Kümmekond aastat tagasi ehitatud keskuses asuvad praktiliselt kõik ERMi hoidlad, töökojad, mitmed kabinetid ja puhkeruumid. Ühendus mõisakompleksi ja uue hoone vahel saab olema tobenaljakalt problemaatiline, kuna eksponaatide vedamiseks autoga on vahemaa lühike, käsitsi tassimiseks jälle pikk.
Positiivne programm
ERMi praegune keskus Raadil on ka üks põhjus, miks megahoone paistab olevat pehmelt öeldes ebamõistlik. On ju praeguses kompleksis ruumi ja võimalusi ühe praktilise ning esindusliku peahoone ehitamiseks küllaldaselt. Nii oleksid ERMi majad ilusasti koos kenas kompaktses koosluses, kus oleks vähe nii keskkondlikke, dekoratiivseid, ehituslikke, logistilisi ja muid probleeme. Nagu näha, ei saa ka nõustuda ERMi uue maja projekti pooldajate väidetega, nagu hoone vastastel puuduks oma positiivne programm täielikult.
Aga nimekirjas on teisigi suurprojekte, mida vägisi tahetakse läbi suruda. Margus Allikmaa on aastaid soovinud Tallinna perifeeriasse ehitada Rahvusringhäälingule uut ja suurt peahoonet. Ja eks ta ole - Eesti Televisiooni maja on tõepoolest suhteliselt vana ja kohati kitsas, pealegi ei näe see just imposantne välja. Ka stuudiopinda on seal vähevõitu.
Teisalt kuuluks ERRi uue hoone külluslik, suurte klaaspindadega ja veidi Tartu Tasku kaubanduskeskust meenutav projekt pigem 20. sajandisse, kus riiklik ringhääling oli enamikes Euroopa maades peaaegu monopol ja rahvusliku julgeoleku mõttes sama oluline institutsioon nagu sõjavägi.
Tänapäeval on ERR samasugune ringhäälinguorganisatsioon, nagu kõik teised, mis mahuvad kenasti lihtsatesse kontoriruumidesse ning ehitavad vajadusel stuudiod normaalsete vahenditega valmis. Mõistusega võttes piisaks ERRile oma hoonete renoveerimisest ja ühe stuudiokompleksi ehitamisest näiteks linna äärde, mõnda vakantsesse tehaseangaari. Pealegi oleks järjekordne klaasist palee väga kulukas kas või kommunaalkulude tõttu ja ei maksa unustada, et ERR on niigi kogu aeg kurtnud rahapuuduse üle.
Pompoossed projektid
Eesti Kunstiakadeemiast on kirjutatud loetamatu arv kordi, ent 16-kordne, edevalt disainit projekt on selle suhteliselt väikese ülikooli jaoks pompoossemast pompoossem ning just see ebakus pluss nahaalne vana hoone enneaegne lammutamine (isegi nõukogude ajal ei juletud vana ERKI tsaaraegset hoonet täielikult lõhkuda ja suur osa tsaariaegsest majast jäeti alles) on kaasa toonud koolile peaaegu et fataalseid tagajärgi.
Mujal maailmas, ka palju rikkamates riikides, asuvad kunstikoolid sageli just väga tagasihoidlikes, nutikalt ümberehitatud hoonetes. Nii on kasutust leidnud näiteks tühjaks jäänud tehased või muud vakantsed ruumid. Kunstnikuhakatistele pole vaja peeneid büroosid säravpuhtas kesklinna pilvelõhkujas, vaid palju ruumi ja vabadust.
Arusaamatu on ka Tallinna Linnavalitsuse aastatepikkune soov ehitada mere äärde uus suur raekoda. Tallinna linna praegune juhtimiskeskus Vabaduse väljaku ääres tundub optimaalne nii asukoha kui ka hoone enese seisukohast. Milleks parandada midagi, mis on hea? Et ära rikkuda?
Poliitikud on enamasti vintsked sellid ja pressivad oma kinnisideed läbi, olgu need nii lollid kui tahes. Jama on selles, et ebapraktilise riikliku kinnisvara plekime kinni meie ja tõenäoliselt ka meie lapsed.
On küll öeldud, et samamoodi ehitas enam kui 100 aastat tagasi eesti rahvas omale suurejoonelise Estonia teatri. Ehitas jah. Aga siin on väike aga. Estonia polnud riiklik ja maksumaksja rahast ei elanud. Teatri rahastamiseks oli esimesel korrusel mitu poodi, mis äritegevusega maja ja seltsi toitsid. Oleks praegustel otsustajatel meie esivanemate nutikust, võiks nad ehitada mida iganes. Aga ei ole.
