Margus Kiis: Reformierakond kasutab rahvameediat rahvaga manipuleerimiseks
Alustaks veidike teise nurga pealt. 13. novembril 2011 sai tol hetkel ametlikult töötu kodanik Anvar Samost Liberalismi Akadeemialt aasta liberaali tiitli ja üllatus üllatus, samal päeval avalikustati, et ajaleht Postimees on leiutanud Samosti jaoks uue juhtiva töökoha, vastutava peatoimetaja ameti.
Nii Liberalismi Akadeemiat kui ka ajalehte Postimees seostatakse sageli aga parteiga nimega Reformerakond. Reformierakond on Eestis pidevalt valitsuses olnud alates aastast 1999 ning valitsusjuhi kohta hoidnud alates 2003. Väga muljetavaldav, eriti tänapäeva Euroopa kontekstis.
Anvar Samost on aga avalikustanud eesti rahvale oma arvamusi veelgi kaugem: üle 15 aasta avaõigusliku raadiojaama Raadio 2 eetris igal pühapäeval kell 12 saates „Olukorrast riigis“. Ta on praegu, vaevalt 40-aastasena konkurentsitult Eesti kõige staažikam regulaarselt ja järjepidevalt raadios esinenud analüütik.
Miks on Anvar Samost püsinud raadioeetris nii kaua? Kindlasti pole ta kõige targem siin maal. Tal on olnud küllaldaselt rumalaid väljaütlemisi. Markantsematest Iraagis massihävitusrelvade kiire ülesleidmine ammu enne nende otsimist, üldse Iraagi sõja usin takkakiitmine. Samuti teatamine, et ükski selgemõistuslik ameeriklane ei hakka hääletama sellise kommunisti nagu Barack Obama poolt.
Sisepoliitiliselt on viimasel viiel aastal tema arvamisi iseloomustanud kummaline aga kirglik armastus poliitiku nimega Marko Pomerants vastu, keda ta on soovitanud juhtima kõiksugu asutusi ja organisatsioone. Samuti pole Samost silma paistnud erilise eetilisusega, korduvalt on õigustanud ta näiteks linnavolikoguliikmete üleostmist. Tema stiil on enamasti lahmiv ja demagoogiline, peamiseks argumendiks sageli, et Lätis on veel hullem.
Mis on siis tema püsivuse saladus? Tõenäoliselt tema maailmavaade: kompromissitult parempoolne, thatcherlik segu liberalismist ja konservatismist, väga sobiv pikaaegsetele valitsusparteidele Isamaaliidule, Res Publicale, nende ühendusele IRLile ja muidugi Reformierakonnale. Reformierakond Margus Allikmaa näol on aga rahvusringhäälingut juhtinud alates 2007. aastast, selle propagandistlikult kõige tähtsamat elementi, Eesti Raadiot alates 2004. aastast.
Eesti Raadio, eriti Vikerraadio on inimeste ajupesuks tõesti kõige olulisem. Kui televiisorit vaatavad inimesed peamiselt õhtuti loetud tunnid ja enamasti väsinult lõõgastumiseks, siis raadiot kuulavad väga paljud suurema osa oma ärkveloleku ajast. Kuulajate enamuse moodustab just see kõige raudsem (isegi kuldsem) valijaskond, ehk siis vanemad inimesed.
Kui Anvar Samost on eetris saanud targutada 15 aastat, siis temast poliitiliselt palju ebasobivamad on pidanud lahkuma palju kiiremini. Vikerraadio analüüsisaate „Rahva Teenrid“ arutlejate seast on kadunud just vasakspoolse meelsusega, Reformierakonna suhtes kriitilised Rein Veidemann, Mart Ummelas, Peeter Ernits. Ja-jaa, alati on nende lahkumisele (lahkumisele sundimisele) otsitud ka mingi põhjendus, aga nagu ütlevad ka poetagused — loll on see, kes ei leia. Millegipärast on aga saatesse alles jäänud võimuparteidele poliitiliselt väga sobivad arutlejad, kelle kriitika on enamasti pehme ja sihitu.
Vikerraadio on Allikmaa käe all osavalt tuunitud Reformierakonna võimu püsimist toetavaks ajupesumasinaks. Kui seda kuulata hommikust õhtuni, siis saab lõpuks selgeks, et elame parimas riigis, kus kõik on (erinevalt muust maailmast) parimas võimalikus korras ja elanikud, kui mingi pisike kamp kroonilisi vingujaid välja arvata, kõigega rahul. Kalle Muuli on saates „Olukorrast riigis“ öelnud, et Reformerakonnale sobivaid uudiseid esitatakse selgelt, lihtsalt ja sageli, negatiivseid aga segaselt ja harva. Täpselt sama võib öelda ka Eesti Raadio uudiste kohta — kõik valitsusparteide jaoks positiivsed uudised on ka rumalale kuulajale hoolikalt lahti seletatud, negatiivseid esitatakse enamasti keerulises sõnastuses ja lühidalt.
Üks Vikerraadio päevaseid saatejuhte Arp Müller on avalikult deklareerinud, et tal on Eestis vohavast virisemisest kõrini ja tema suunitlus on positiivsuse rõhutamine. Jällegi väga sobiv just valitsusparteidele. Kõik on korras, meid juhib tubli valitsus ning ilus, tark, maheda häälega peaminister. Ja kuigi su enda elu võib olla väga vilets, siis tegelikult paremini ei saagi. Need kes arvavad teisiti, on kas lihtsalt kroonilised hädaldajad, või veel hullem, riigi vaenlased.
Paljud inimesed on Vikerraadiot (ja Raadio 2) kuulanud päevi, kuid ja aastaid ning saavad nii korralikult mõjutatud. Siis pole midagi imestada, et valimistel on teistel parteidel Reformierakonna ülemvõimu kõigutamine ülikeeruline ülesanne, isegi kui põhjust võimuvahetuseks oleks küll ja veel.
Selline rahvameedia valitsusele sobivaks kujundamine on muidugi laenatud Nõukogude Liidust, mille Kommunistliku Partei nippe Reformierakond järjest ja uuel tasemel kasutusele võtab.
See kõik pole Euroopas muidugi päris ainulaadne. Nõukogude Liidu vana sõbra Itaalia nüüdseks endine peaminister Silvio Berlusconi tõusis pikaks ajaks võimule just endale kuuluvat televisiooni kasutades ja hoidis võimu ka riigitelevisiooni võimalusi tarbides. Silvio pseudodemokraatlikku režiimi peeti aga kaua Euroopa häbiplekiks.
