Margus Kiis: Mõrtsukatest ei tohi teha staare

 (67)
Margus Kiis: Mõrtsukatest ei tohi teha staare
Foto: erakogu

Kui politsei 1969. aasta 9. augustil tormas Los Angelese villade linnaossa teate peale, et keegi on surnuks pussitanud filminäitleja Sharon Tate’i ja ta sõbrad, leidsid nad maja uksele verega kirjutatud sõna „PIG“. Päev hiljem leiti ühest teisest linnaosast tavaline abielupaar, kes oli samuti rõvedal kombel tapetud.

Nende korteri seintel olid verised kirjad „Rise”, “Death to pigs”, “Healter Skelter”. Selle mõrva uurijad taipasid seost The Beatlesi eelmisel aastal ilmunud omanimelise duubelalbumiga, kus olid palad „Piggies“ ja „Helter Scelter“.

Aasta lõpuks võeti kinni mõrvu sooritanud kamp, LA lähedal pesitsenud veider hipikommuun, mida juhtis endine pisikriminaal, kroonilises kuulsusenäljas Charles Manson. Ta viitas biitlite plaadile kui oma inspiratsiooniallikale ning leiutas teooria — kandva väitega, et see plaat sisaldab sõnumit varsti saabuvast „rassidevahelisest“ (sic!) sõjast! Ja jäledad mõrvad olla toime pandud, hoiatamaks selle eest, kuidas mustanahalised valgeid hävitama hakkavad.

Selline idee tekitas tollal väga suurt furoori ning The Beatlesi albumit, kus tõesti on küllaga peal obskuursevõitu sõnumi või muusikaga lugusid, analüüsiti tänu Charles Mansonile igast nurgast ja risti-rästi. Samuti tekitas kõmu idee apokalüptilisest rassidevahelisest sõjast. Samas läks hulga inimeste tapmine peaaegu et lausa meelest. Korrapealt oli Charles Mansonist saanud suur staar ja sümbol. Ja ta on paljude inimeste jaoks seda siiamaani, kuigi istub elu lõpuni vanglas.

Charles Mansoni juhtum näitas, et jäleda kuriteo toime pannud isik võib ennast õigustada ka äärmiselt ajuvaba ideega, aga kui see on osavalt komponeeritud, võib see tuua au ja kuulsust. Mansoni segapudru sobis meediamaastikuga 1969. aastal ja sobib tänapäeval. Kuigi täiesti mõttetu, on sellest eeskuju võtjaid küllaga.

Timothy McVeigh, kes 9. aprillil 1995 Oklahoma Citys tappis ühe pommiplahvatusega 168 inimest, paistis juba varem silma kohaliku pisifilosoofina ja väikest viisi poliitilise aktivistina. Oma kuriteo õigustamiseks koostas ta segasevõitu manifesti, kus võitles nii USA imperealismi, föderalismi, relvakandmise piiramise, politsevägivalla kui ka rasside võrdõiguslikkuse vastu. Manifesti oli üpris osavasti sisse sisse pandud mitmed toona inimeste meeli erutanud sündmused, nagu David Koreshi sekti enesepõletamine, Lahesõda, Bill Clintoni presidentuur jne.

Ajakirjandus neelas konksu kiiresti alla, McVeigh sai kiiresti väga kuulsaks, tema manifesti tsiteeriti, tema nägu pandi ajakirja Time kaanele. Osaliselt McVeigh omadele sarnastest ideedest on kantud ka üks praegustest USA poliitilistest liikumistest, nn Teepartei. Ka praegu, 10 aastat peale McVeigh hukkamist leidub USAs küllaldaselt tema fänne. Paljud neist õigustavad teda sellega, et õhkus lastud hoones olevat olnud palju mustanahalisi — nagu ka Eesti netiportaalides ja poetagustes õigustatakse Breiviku tegusid väitega, et tema ohvriteks olla „mingid muslemid ja tolerastid“.

Nii Manson, McVeigh kui ka Breivik tegutsesid kaalutletult ja süsteemselt. Mitte ühtegi neist pole kuulutatud vaimuhaigeks. Kõigi kolme tegutsemises paistab välja peamiselt soov saada kuulsaks. Kõik kolm on kirjutanud sisuliselt mõttetuid, kuid sobivaid intrigeerivaid teemasid sisaldavaid manifeste, mida ajakirjanduses on hoolega tsiteeritud ja analüüsitud, tehes jälkidest mõrvaritest suured staarid.

Kõigi kolme puhul on ka politsei teinud äärmiselt rumala vea: avalikustanud enne kohut mõrvas kahtlustatava nime, avades tee selliste tüüpide kuulsaks saamisele. Anonüümsus on sageli kõige parem vahend selliste kurjategijate vastu.

Autor on galerist, kunstiajaloolane ja muusikakriitik.