Nii et vastupidi, kaotada pole meil enam midagi, vastupidi — just lolli mängides ja tola tehes on võimalused vähemalt finaali pääseda palju suuremad. Leedu 6. koht suht suvalise skandeerimisega aastal 2006, Ukraina perversse Verka 2. koht 2007 ja mõned teisedki näited lubavad seda. Sest eurooplaste muusikaline maitse on tegelikult jube ja huumorimeel vähenõudlik.

Seda enam, et sel aastal üritab lõviosa teisi riike olla võimalikult korralikud, maitsekad, moodsad ja (mis teeb Kreisiraadio „serbia“- ja saksakeelse mula veelgi tabavamaks) tahavad hoolega oma rahvuslikke eripärasid varjata kehastudes muusikaliselt lausa mingiteks teisteks natsioonideks. Andorralased, islandlased, maltalased, ukrainlased virutavad nüri saksa tümakat, tšehhid, ja sakslased (!) veidi peenemat briti diskubiiti.

Muusikud Valgevenest, Taanist, Israelist, Montenegrost, San Marinost, Türgist üritavad näidata, et ka nemad oskavad teha igavat angloameerika poprocki. Armeenlased ja hollandlased üritavad end vägisi Vahemere äärde sokutada. Moldova oleks samas justkui Kuuba külje all ja Belgias tunduvad elavat peamiselt mustlased. Ning prantslane laulab inglise keeles — sa näed, ja ei mürista!

Nii et suurem osa üritab olla stiilne ja internatsionaalne ning see on booooring. Eri rahvuste omapärane määgimine, oigamine ja ulgumine võis tunduda meile, kõrgkultuuri kandjatele, lääne eesliinile küll õudne ja ebaesteetiline, aga see vähemalt näitas, et isegi Euroopas pole kõik unifitseeritud ajaloo lõpu produktid.

Muidugi, naljameeste turul on ka sel aastal päris tihe taidlemine. Bosnia & Hertsegoviinat esindab Laka, kes oma kiiksuga etendust (kukk, heinarehitsejad, enesetapja välimusega laulja, taidlev puhvkleit jne) illustreerib Coldplay klišeedega poprockiga. Dustin the Turkey (nukuteater pluss primitümakas) — iirlased peavad kõvasti pingutama, et olla ebamusikaalsed, ning tulemus on löövalt jube.

Rodolfo Chikilicuatre — hispaanlaste naljasoon on üldiselt ahtake, seega huumor siin on üsnagi korralikult konstrueeritud, eeskujuks selgelt maailma esiparodist Weird Al Yankovic, kuigi tulemus on temast kõvasti vaimuvaesem. Läti Pirates of the Sea kostüümietendus püüab sakslaste poolt laokile jäetud fänne. Mõnes mõttes käib ka Soome heviparoodia Teräsbetoni koomikalahtrisse.

Kreisiraadio “Leto svet” on “muusikaliselt” isegi liiga eelmise aasta ukraina Verka moodi, keskealiste meeskoomikute etendus vihjab justkui Leedu üleeelmise aasta LT Unitedi kambale. “Leto sveti” refrään on aga vähemalt killer, nagu inglased ütlevad, jääb väga kergesti meelde.

Kui jälgida näiteks vaadatavust Youtube’is, siis “Leto svet” on küll keskmisel 18. kohal, kuid konkurentsitult populaarseim üldse on Rodolfo Chikilicuatre „Baila El Chiki Chiki“ (üle 3 miljoni kliki). Nii et pilamisel turgu on. Huumorilugudest on aga eestlased kolmandal kohal, ettepoole jääb veel iirlaste kalkun.

Igatahes on täitsa lootust finaali pääseda. Kohta ja võitjat ei hakka ennustama, miljonite hääletajate tujusid on siiski natuke liiga raske prognoosida. Kuid, nagu mainitud, taganeda pole meil enam kuhugi. Nurka aetud laulurahvas võib ka Eurovisioonil kõhutuultega platsi puhtaks lüüa.