Seal ei tea kunagi, mis võib järgmisena moodi tulla, mingist nišiartistist võib pooljuhuslikult saada megastaar. Pealegi on tänapäeval mitmeid staaritüüpe: võid olla edetabelistaar (popvärk), kultusstaar (ei müü palju, aga on raudkindel austajaskond, kes kõik ära ostavad; näit. Iggy Pop, Nick Cave), stiilistaar (ühe stiili austajate seas kuulus, levinud punk- ja metalvärgis), klubistaar (tantsumuusikas). Peale Lääne on ka endiselt olemas ida, mida tasuks endiselt vallutada. Aga eestlased ei löö maailma popis läbi sellepärast, et — lühidalt — nad EI VIITSI, nad EI OSKA, nad EI TAHA. Eestlased pole siiamaani aru saanud, et rock/popstaar olemine pole lullilöömine, vaid raske TÖÖ.
Töö on minna (kindlasti koos oma hullu manageriga) kuskile popimaale (Rootsi, USA, Saksamaa, Inglismaa või kasvõi Venemaa), proovida seal bändiga ennast ära elatada (väikestes klubis mängides näiteks), pommitada plaadifirmasid ja raadioid oma demoplaatidega, tülitada visalt otsustaja-onusid, sõlmida kasulikke tutvusi jne. Ja teha seda kuniks silme eest must.
Islandi rockikamp Sugarcubes (mis sisaldas ka pisikest Björki) maandus 80-ndatel Londonis, mängis kus sai, terroriseeris oma veidra moel paljusid firmasid-otsustajasid, kuni ükskord näkkaski! SC sai kuulsaks, Björk rohkemgi. Norra A-Ha istus peaaegu kolm aastat Londonis, lihvis muudkui oma lugu “Take On Me”, kuni lõpuks tuli igatsetud läbimurre.
Kümmekond aastat tagasi läks meilt maailma bänd nimega Röövel Ööbik (kuhu kuulusid praegune ajalehetoimetaja Allan Hmelnitski, DJ Raul Saaremets, kunstnik Nähvits ja muidu intellektuaal Tõnu Pedaru). Nad saavutasid Inglismaal seda, millest enamik briti bände ainult unistab: esinesid DJ John Peeli kultusraadiosaates, mis on teele saatnud rohkem tulevasi staare, kui eesti popmuusikutel kambapeale sõrmi. RÖ oli juba “selle” äärel, kui… äkki tekkis poistel suur koduigatsus. Tulid ära ja jäid. Una ja bommbahh!
Samas on Maarja suhteline rahvusvaheline edu (vähemalt esimene eestlane MTV-s, paljud esinemised igas mailma otsas, plaat on Amazonis müügil jne) täielikult ju töövõit — rootslased teavad ikkagi, kuidas peab. Ausalt öeldes ei saagi rohkem tahta tüdrukult, kelles pole peaaegu üldse (kui hea välimus välja arvata) staarimaterjali. See tähendab midagi sellist, mis meelde jääb, mis urgitseb mälus, olgu see kasvõi väline veidrus. Point noh.
Just selle originaalsuse või pointi puudumine on nii mõnegi eestlasest maailmavallutaja komistuskivi. Ines näiteks. Või Mihkel Raud, muidu väga hea laulukirjutaja, laulja ning osav suhtleja, kuid Mr. Lawrence imago oli nagu suvalisel süldibändil, igav ja hall. See lihtsalt ei äratanud tähelepanu. Sama probleemiga on maadelnud ka näiteks Dallas.
Lubav üldilme on Caatril, kuid nende muusikaline pool on selline, mis lubaks parimal juhul paar mandri-Euroopa klubi-või tantsutabelihitti. Selles mõttes oleks rohkemlubavam hoopis Bhava, kellel on kena moekas new age kuvand ja konkurentsivõimelised lood. Siin oleks vaja geniaalset strateegi aga neid on pea olematu “poptööstusega” Eestis vähe.
Korporatiivses muusikaärimaailmas on ka igasugused tutvused väga tähtsad. Nii mõnelgi eestlasel neid tegelikult on. Raul Saaremets oma sidemetega võiks eesti värgi maailma aitamisel palju ära teha, selle asemel, et võõraste plaatide keerutamisega päevi veeretada.
Mida veel, tiigrihüppe maa bändid ei oska kasutada ka Interneti suuri võimalusi. Globaalses MP3.com süsteemis, millega ühinemine on imelihtne, osalevad Eesti artistidest pea ainsatena moodsa tantsumuusika ja metali tegijad. Enamike bändide koduleheküljed on ainult eestikeelsed. Mis teha, amatööride värk. Kuid globaalsele edule võib viia ainult visa töö, töö ja veelkord töö. Või või siis mingi absurdne vedamine.
