Muidugi, maailm on suur, bände sadu ja tuhandeid, eestlasi vähe, maa pisike ja tähelepandamatu. Kuid takistuseks on ka mitmed eestlaste iseloomuomadused ja kodumaised asjaolud, mida on lihtne üle lugeda.

Baas puudu
Eestis pole õieti korralikku muusikatootmismehhanismi, produktsiooni, isegi arvestatavat muusikatarbimist mitte. Professionaalselt toodetakse ainult “rahvalikku” süldimuusikat ja müüakse-ostetakse samuti. Muud stiilid ja voolud popmuusika vallas on ainult amatörismi ja isetegevuse tasemel. Promotsioon, edetabelindus, muusikaajakirjandus ja muus popmaailma atribuudid puudub pea üldse.

Samuti pole siinmail kedagi, kes oskaks Eesti bände maailma viia. Normaalne popkarjääri rutiin (graazh — klubi — staarisoendamine — plaadileping — lindistus/LP/singel — kontsertturnee -uus plaat, igavene kuulsus jne) on siinmail utoopia. Ka Kultuurkapital ei toeta levimuusikat põhimõtteliselt sendigagi (selle eest võib “tänada” isamaaliitlast nimega Vardo Rumessenit). Eurovisioon on paraku pea ainus asi, kus midagi liigub. Ja Eurovisioon on paraku ka ainus asi, mis Eesti praeguseid ja tulevasi staarikesi järje peale aitab.

Eestlased kui kameeleonid
Kameeleonsus tähendab tahet olla taustaga võimalikult sarnane. Eestlased on väga head kohanejad ja kardavad paaniliselt taustast erineda. Omapäratseda pole neile üldiselt kombeks, seda nii muusikaliselt kui ka visuaalselt. Aga ilma selleta on raske popmaailmas tähelepanu äratada. Näiteks põeb sama tõbe Maarja, kellest on saanud lihtsalt üks ilmetu Rootsi poptööstuse produkt. Ka näiteks midagi üritanud Dallas ja Röövel Ööbik ei erinenud just palju tuhandetest sarnase stiiliga bändidest.

Kodumaa-armastus
Eestlased, kes on üritanud maailma minna, kipuvad hämmastavalt kiiresti armsale Maarjamaale tagasi. Isegi mõningast edu saavutanud tegelased tulevad tagasi, olgu põhjuseks siis haige vanaema, igatsev tüdruksõber, tühi kõht, vaenulik väliskeskkond või ükskõik mis. Tulnud tagasi ja hakanud Eestis mingit suvalist tööd tegema. Nii käitunuid on rohkem kui Homer Simpsonil sõrmi, nii et ei hakka üles lugemagi.

Jonnakus ja rumalus
Kõige markantsem näide on muidugi Tanel Padari loobumine suurfirma pakutud lepingust, mis isegi pealiskaudsel vaatlusel oli üllatavalt leebe ja paljulubav. Igasugused jamad ja salapärased susserdamised on kohalikus asjaajamises paraku üpris sagedased ja võivad saada oluliseks takistuseks nii mõnelegi välja murda proovijale.

Mõttepiiratus
Meile on juba sisse kodeeritud idee eestlaste väiksusest ja väheolulisusest, et see on muutunud õigustuseks mitte midagi teha. “Miks peakski eestlased maailmas läbi lööma?” on küsinud nii mõnigi intelligentne noor inimene.