Margus Kiis: Eesti arhitektuur on ajaloo irooniate sünnitis ja ohver

 (111)
Margus Kiis: Eesti arhitektuur on ajaloo irooniate sünnitis ja ohver
SillamäeMobiilifoto: Ester Vaitmaa

Eesti arhitektuur on Euroopa mastaabis väga eklektiline, kirju, ebaühtlane, kohati veider ja nähtustega, mis mujal on ammu kadunud.

Ei, meie kõige suurem haruldus ei ole üks keskajast säilinud Tallinna linnosa. Selliseid on Euroopas veel päris mitu ja on ka oluliselt paremini säilinuid. (Kuigi ka vanalinna säilitas ajalugu - kriitilisel hetkel valitses lihtsalt kehv majanduslik seis.)

Eesti arhitektuuriline ilme on muutunud enim just poliitiliselt kõige turbulentsemal, 20. sajandil. 19. sajandi lõpp ja järgmise algus tõi siia suure hilinemisega ka tööstusrevolutsiooni. Koos suurte tehastega tekkisid peamiselt Tallinna aga ka Tartu ümber laialdased primitiivsete tööliselamute kvartalid. Need olid ajutiseks mõeldud lihtsad kastid, mis oleks pidanud kaduma paarikümne aasta jooksul. Läks aga teisiti.

Tuli Esimene maailmasõda (milleks neis tehastes tegelikult valmistutigi) ent suure Vene impeeriumi asemel tekkis hoopis pisike Eesti Vabariik. Eesti Vabariigil nii suuri tehaseid vaja polnud ja samuti polnud raha, et ehitada vastsete linnaelanike jaoks uusi elamuid. Nii säilisid Tallinnas Kopli liinid ja Pelgulinn; Tartu Kesk tänav, Supilinn ja Ülejõe prolepiirkonnad.

Ajaloo suure irooniana elasid nimetatud üle ka Teise maailmasõja, kus hävis näiteks suur osa Tartu kivihooneid. Nad säilusid ka hilisemates massiehituskampaaniates ning on suuresti üle elanud isegi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi omanditormid. Praegu on just see vana puuarhitektuur, mis juba 100 aastat tagasi võis väga logu välja näha, tegelikult Euroopa mastaabis suur haruldus ja vaatamisväärsus.

Sillamäe on arhitektuuriklassika!

Teine maailmasõda hävitas palju. Tartu kivist kesklinn sai kõvasti pihta ja põles tühjade kastide kogumiks. Kuid iroonilisel kombel ei olnud kõige laastavam mitte sõda, vaid võimuvahetuste suhtes immuunse peaarhitekti Arnold Matteuse üliambitsioonikad ideed „koostöös“ Stalini surmaga. Peale sõda käskis Matteus purunenud kesklinna maatasa teha ja asus koos noorte arhitektidega asemele kavandama stalinistlikku pompoosset hoonetekompleksi, mis pidi ulatuma Riia mäe otsast Emajõe ning Raekoja platsini.

Kuid aeg läks, Stalin suri ja tema ideed proletaarsetest paleedest samuti. Tartu kesklinn jäigi kummastavalt tühjaks, ajutiseks dekoratsiooniks peale istutatud puukesed kasvasid parkideks. Nüüd ongi Tartu veidralt hõreda kesklinnaga, mille rohketel rohealadel on tudengitel hea kevadeti koos laptopidega kõhutada.

Stalini periood andis teisigi omapäraseid tulemusi. Sõjajärgne kitsikus ja ärihuvide puudumine säilitas väga palju Tallinna kesklinna vanu hoonekihistusi, mis teistsuguse ajaloo puhul oleks tõenäoliselt büroohoonestusega asendatud. Esindushooneid on sellest ajast vähe järele jäänud, kuid samas valmis terve linn.

Sillamäe ehitati linnaks 1946 – 1957 kui tulevane Nõukogudemaa tuumauuringute üks keskusi ja see on üks väheseid puhtstalinistlikke arhitektuurikogumikke Euroopas! (Tõsi, veel uhkemaid leidub Valgevenes ja Ukrainas.)

Suburbia ja Stalin

Aga veelgi iroonilisem tulemus on peaaegu igas Eesti linnas nähtaval. Kümne aasta jooksul peale sõda ei saanud elamuehitus Nõukogude Liidus kuidagi hoogu sisse. Eestis lubati ja isegi soodustati elamispinna puuduse tõttu kommunistliku ühiskonna jaoks uskumatut tegevust – eramajade ehitamist linna äärepiirkondadesse!

See toimus täpselt samal ajal kui USAs tekkisid suburbiad – suured alad täidetud ühesuguste majakestega. Terava viilkatusega mansardkorruse ja verandaga ning tillukese aiaga majad üksteise kõrval pea kõikide Eesti linnade servades – seegi on Stalini ajastu sünnitis, kui uskumatult see ka ei kõla.

Nikita Hruštšovi ajastu (1954–1964) assotsieerub muidugi hruštšovkaga – Eesti linnades, isegi nende keskel nii levinud Mart Porti ja mitme teise 1955. aastal kavandatud viilkatusega korrusmaja tüübiga 1—317. Selle lausa robotlikult ökonoomse maja kritiseerijad enamasti ei tea, et tegemist ehk kõige enam Põhjamaade-stiilis hoonega, mis on Eestis nii massiliseks saanud. Kes on Rootsis ja Taanis käinud, need on 1—317-le sarnaseid maju küll ja küll näinud. Veidi ilusamad, kvaliteetsemad, aga põhimõtteliselt täitsa samad.

Brežnevi perioodi võib nimetada ka normaliseerimisajaks, mõiste, mida kasutati ametlikult Tšehhoslovakkias peale 1968. aastat. Elu ja mõtlemine pidi olema normi piires, äärmusi välditi, elu pidi olema normalnõi, keskmine, optimaalne. Sellest ajast on pärit ka tõenäoliselt maailma funktsionalistliku arhitektuuri üks enimtiražeeritud hooneprojekte.

Le Corbusier Tartus

1970ndatel, kui Tartu Annelinna rajati, telliti noorelt arhitektit Miia Massolt sinna sobiva tüüpelamu projekt. Masso on aga funk-klassiku Le Corbusieri suur austaja ning seega tuli ka tüüpprojekt 111-133 vastavas vaimus: lamekatuse, sisekarkassiga, lintakna imitatsiooniga (akende vahed värviti tumedaks) ning tööstuslikult kergesti toodetav, kuna erinevaid detaile oli vähe. Mudel sai nii optimaalne, et varsti sigis see maja üle kogu Eesti ja praegu on selliseid näha peaaegu igal pool ja igas suuruses.

Kui Eesti poleks Nõukogude Liidu koosseisu surutud, kui Moskva poleks saanud õigust korraldada 1980. aasta olümpiamänge, oleks Tallinna kesklinn tõenäoliselt hoopis teine. Selleks, et siin korraldada OMi regatt, ehitati Purjespordikeskus, Olümpia hotell, Linnahall, uus postimaja ning rida muid hooneid, laiendati kõvasti Pirita teed ja lükati kokku hulk vanu maju. Vat mida tähendas üks spordiüritus Eestist tuhandeid kilomeetreid eemal.

Isegi mõne aasta pikkune iseseisvumisprotsess 1980-ndate lõpus ja 90-ndate alguses muutis märgatavalt Eestimaa hoonestikku. Rahvuslik eneseteadvus tõusis taevani ja rubla väärtus langes põrmu. Aga rubla eest ehitusmaterjali veel sai. Nii hakati mitmel pool Eestis ehitama hiiglaslikke, kindluseid meenutavaid kultuurimaju, kus rahvatantsu vihtuda ja end vabaks laulda. Enamasti jäid sellised linnused pooleli kohe, kui saabus Eesti kroon. Aga mõned said valmis, näiteks Paides ja Põlvas.

1990-ndatel aastatel realiseeriti veel üpris koledaid aga mõistlikes mõõtmeis 80-ndate projekte, rajati „lollidekülasid“. Uuel sajandil oli uus iseseisvus saanud teismeliseks ja ka arhitektuuris kukkusid hormoonid möllama. Algas kolehiiglaste ajastu.

Algul Tallinna Viru Keskus, siis Tartu Uus Kaubamaja. Tuli ka riiklike hoonete kord. KuMu pole küll kole, kuid suur ja ebapraktiline küll. Aga kui Maarika Valk ja Sirje Helme oma kolosseumi said, siis tahtsid teised ka.

Nii projekteeriti Eesti Rahva Muuseumile üle 300 meetri pikkune ja 70 meetri laiune klots, Rahvusringhäälingule hiiglaslik tuhatoos ja Kunstiakadeemiale „gunztipärane“ 16 korruseline pesukäsn. Aga siis sai teismeiga otsa, tuli majanduslik pohmell ja mõistus pähe. Praeguse ajastu majad on igavad, isegi inetud, kuid vähemalt intelligentsusega mõistetavad. Eks ole seegi aja märk.