Maret Maripuu: Eakad tasakaalustavad ühiskonda
Hiljutises Eurobaromeetri uuringus küsiti eurooplastelt, kui vana on noor ja kui vana on vana. Eestlased on oma arvamuselt üsna Euroopa keskmised – inimene pole enam noor 42aastaselt, aga vanaks saab ta alles 62aastaselt. Näeme siin muutusi suhtumises. Küsimus on, kuidas me nende muutustega ühiskonnana toime tuleme, kas oskame julgustada inimesi osalema meie ühises elus ja igaühe panust väärtustada.
Elanikkonna vananemine ei tähenda ainult probleeme. Jah, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on tervisemuresid, seda vähem jaksab ta olla aktiivne ja tegus tööturul. Kasvab surve sotsiaalkindlustussüsteemile, suureneb hooldusvajadus. Samas on aga olulisem vaadelda vanemat elanikkonda kui seda siiani mitte kõige paremini ärakasutatud ressurssi eri aspektides, sealhulgas tööturul.
Vanem kolleeg on väärtus
Eesti vanemaealised on Euroopaga võrreldes juba täna üsna aktiivsed, ent väike kasvuruum on siin ikkagi. Aastal 2010 oli meil 55-64-aastaste tööhõive määr ca 54%, mis on aga oluliselt väiksem kui Rootsis – seal on see üle 70%. ELi keskmine näitaja on 46%.
Eelpool mainitud Eurobaromeetri uuring näitas, et Euroopas tajutakse üsna ühtselt eakate diskrimineerimist just tööturul. Samal arvamusel olid Eesti vastanud. Taasiseseisvumise algaegadel oli lipukirjaks, et edukas saab olla ainult noor, mis sest, et tal kogemusi pole. Noor inimene oli kui meie taas vabaks saanud riigi peegelpilt – kõik oli uudne, proovida ja katsetada tuli palju.
Selline suhtumine võis mõnes valdkonnas olla õigustatud, kuid suhtumise mehhaaniline omaksvõtt tõi kaasa hulgaliselt kibestunud inimesi ja ühiskonna jaoks kaotatud oskusi. Sellest ajast pärinesid sätted töölepingu ja ka avaliku teenistuse seadusest, mis lubas lepingu lõpetada vanuse tõttu. See kõik on tänaseks minevik. Nüüd nähakse vanemaealises töötajas tihti just väärtust, kogemust ja paindlikkust. Vanem kolleeg on noorematele mentor ja kogemuse edasiandja – nii nagu ajalooliselt on sellid ikka meistrite juures õppinud.
Õppimine ja haridus on tööturul olulised märksõnad. Eestis on tööturul aktiivsemad kõrgema haridustasemega inimesed. Statistikaameti tööjõuuuringust on näha, et alg- ja põhiharidusega vanemaealiste hõivemäär 2010. aastal oli 30,3%, kuid kutse- ja keskharidusega oli selleks 53,5% ja keskeri ning kõrgharidusega 65,6%.
Puudulik haridussüsteem
Kurb on tõdeda, et 20 aasta jooksul pole Eesti Vabariik suutnud luua ühiskonna muutuste ja vajadustega arvestavat haridussüsteemi. Meil on erialasid, kus noorte juurdekasv on aeglasem kui turu vajadus. Enim vanemaealisi töötavad tööstuses, hariduses, jae- ja hulgikaubanduses, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes. Võrreldes vanemaealiste hõivet tegevusalati noorema elanikkonna ehk 15-54-aastastega selgub, et suurimad on erinevused hariduse ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande osas – neil aladel on vanemaealisi rohkem kui noori.
Kuna eelnimetatud tegevusaladel on juba täna suur tööjõupuudus, siis on oluline kindlustada nende alade töötajate järelekasv ja hoida eakamaid töötajaid võimalikult kaua aktiivsena. Siin saab märksõnaks koolitus, et pakkuda kogenud ja eakatele töötajatele vajalikku ümberõpet ja kvalifikatsiooni kohandamist uutele oludele. Töötajate ümberõppest rääkides mõtleme aga tavaliselt töötajatele, kes on kas oma töökarjääri keskel või selle alguses. Harvem või üldse mitte aga neile, kel vanust 60 ligi ja üle selle.
Oleme väike riik, kellel pole mingit õigustust eirata ühtegi inimest. Tähtis on osata arvestada inimeste oskuste, võimaluste ja vajadustega - kohandada töökohti, et need tervist ei kahjustaks, tutvustada erinevaid võimalusi teha tööd näiteks kodust, osaajaga või projektipõhiselt. Samuti saab pakkuda rohkem tuge hoolduskoormuse vähendamiseks ja nõu, et omandada või värskendada oma oskusi. Ja mis kõige tähtsam, julgustada inimesi osalema meie ühises elus, et meie riik saaks areneda ja siin tunneksid end vajalikuna kõik inimesed.
1. oktoobriltähistatakse rahvusvahelist eakate päeva.
(Autor on Riigikogu liige, Reformierakond.)
