Marek Strandberg: Valijad tahavad minuga eutanaasiast rääkida

 (49)
Marek Strandberg: Valijad tahavad minuga eutanaasiast rääkida
Foto: Ilmar Saabas

Käesolev lugu ei ole seotud ei minu ega kellegi teise valmislubadustega. Seda ajendasid kirjutama tähelepankud, mida olen viimasel ajal teinud kohtumistel ja loengutel. Mõnevõrra tavatud tähelepankud, mis puudutavad võimalust ise otsustada oma elu kestmise üle.

Tavatul moel olen sedapuhku sattunud mitte kord-kaks, vaid kümneid kordi kuulma soovi, et Eestis võiks olla eutanaasia seadustatud. Seda kohtumistel, kus kokku käinud tuhandeid inimesi.

Sellest ei räägi mitte vanad ja väetid vaid hoopis eakad aga elujõus inimesed. Noorim, kes teema tõstatas oli 52-aastane. Kah tervisest pakatav.

“Eutanaasia” pärineb kreeka keelest ja tähendab head surma.  Nii mainitud 52-aastane mees, kui tervisest pakatavad teisedki inimesed, kes mind kõnetasid, laususid, et nad ei sooviks liialt kannatada kui ühel või teisel põhjusel tervisega nihu peaks minema. Kes ei soovinud kannatada, kes ei soovinud, et nad teiste liigseks koormaks muutuksid. Oma lastele näiteks.

Puht subjektiivselt on majanduskriisi aeg sedalaadi jutte juurde toonud. Me võime erineval moel arutada selle eutanaasiaootuse (mis loomulikult ei ole üldsegi korrektselt mõõdetud või hinnatud) võimalike põhjuste üle. Kas tegemist on tõsiasjaga, et Eestis on meditsiiniga seotud patsientide hoolekande tase kehvapoolne ja hooldusasutuse seis reeglina külaltki nutune?

1995. aastal uuriti Eestis vähihaigete hoiakut eutanaasia suhtes. 58% pooldas seda, 22% möönis selle vajalikkust (“võibolla” vastus) ja ainult 5% oli selle vastu.

1996 uuris EMOR suhtumist eutanaasiasse Tallinnas: 60% pooldas eutanaasiat ja 27% olid selle vastu. 2010 aasta alul tegi Postimees võrguküsitluse, mille vastanuist 83% pooldas eutanaasiat.

Eestis on teada ka üks juhtum, kus patsient on pöördunud kohtu poole palvega anda talle riigi poolt tasuta õigusabi, et ta saaks kaitsta oma soovi siit ilmast väärikalt ja arstide abiga lahkuda. Sellest keelduti.

Heal surmal on ka teine ja tavatum pool. Eluteaduse edenemine annab meile järjest teadmisi vananemise iseloomu kohta, nagu ka selle kohta, mil moel on võimalik meie endi keharakkudest kasvatada vajalikke varuosi või kogunu korda putitada mõni geneetiline aps.

On ennustatud, et inimpõlve või paari jooksul on inimene igas aspektis kordatehtav ning pea igavene. Tahte korral. Või siis väga pika elueaga ja seejuures kvaliteetse eluga.
Lähiaastate küsimus on vast selles, kuidas ratastooli hakkab asendama treppidest kõndida suutev ja kehale kinnitatav välisskelett, mida saab ehk ka mõttejõul soovitud suunda ja kohta sammuma panna.

Möödunud 6000-7000 päeva jooksul on inimesed oma infotehnoloogiliste toimingutega valmis meisterdanud inimajuga võrreldava võimekusega internetisüsteemi. Hetkel vaid ühe ajuga võrreldava. Mis saab järgmise 6000 päevaga?

Kas meil tekib võimalus oma hääbuvast kehast teadvus, mälestused, mõtteviis ja enesetunnetus kopeerida tollesse uude võrku ja arvuteisse. Kas ka see on hea surm?

On arusaadav, et viimane viis end parandades ja elu kestvamaks ja kvaliteetsemaks muutes hea surma poole liikuda on meeldivam kui elu ebamugavuste käes või künnisel lõpetada.

Põhiline vastuseis eutanaasiale tuleneb aga religiossetest kaalutlustest ja inimesest kui jumala loomingust, kelle kannatused olla kah osa jumala plaanist.

Paraku on aga teadvuse võrgustamine nagu keha lappimine ja igikestvaks muutmine samuti jumala tahtele vahele segamine. Nii vähemalt arvavad sügavalt religioosse ilma- ning moraalivaatega tegelased. Reeglina samad, kes eutanaasiatki vastustavad.

Ses mõttes on eutanaasia seadustamine loomulikult ühiskonna proovikiviks, et mõista, kuivõrd valmis ollakse heaks surmaks. Heaks surmaks, milleni alternatiivset rajavad hoopis inimest igikestvaks muutvad tehnoloogiad.

Ma ei arva, et kannatuste ja valu vähenemine saaks kuidagi väärata või vähendada lootust oma ihu turgutades kestvamalt elada. Miski ei sunni inimest ju minema viskama huvitavat ja täisväärtuslikku elu. Mida see tähendab meie koolikorraldusele, töökorraldusele ja pensionisüsteemile, kui meie hulgas kõnnivad ringi parandatud poolrobotitest 150 aastased tegelased on juba iseküsimus. Seda neil valimistel õnneks ei vaagita. Kunagi aga ikka.

Autor kandideerib riigikogu valimistel roheliste nimekirjas.