Marek Strandberg: Tuumaäri karid
Me võrdleme end sageli Soomega, ka tuumaenergeetika osas. Paraku jätame seejuures võrdluse alt välja meie julgeolekusüsteemid. Soome kaitsejõud on suutelised riiki kaitsma ilma välise abita — Eesti omad mitte. Soome sisejulgeoleku tase ja kodanike õiguskuulekus on oluliselt paremal tasemel kui Eestis. Soome inseneride harimissüsteem on jätkusuutlik, töökultuur arenenud ja tööviljakus kõrge — mida ei saa öelda Eesti kohta.
Selle jutu peale võib keegi ju hüüatada: aga Venemaa! Sealgi ju pole korraliku töökultuuri ega tööviljakustki. Nii see on, ja seda kompenseeritakse karmi, sõjaväestatud korraga tuumaenergeetikas. Kas vajaksime pisikest autoritaarset riigimasinat siis Eestis, et oma tuumaenergeetikat harrastada?
Pole ei tööjõudu ega ressursse
Või küsigem siis nii: kas võiks kujuneda olukord, et kogu või valdav osa maailma energiavajadusest kaetaks tuumaenergiaga? Praegu on kasutuses umbes 400 tuumajaama. Selleks, et suuremat osa maailma energiavajadusest saaks katta tuumajaamadega, tuleks järgneva 20 aasta jooksul iga päev käiku lasta üks tuumareaktor.
Selleks pole paraku lähiajal olemas ei tööjõudu ega ressursse. Ent kui kogu maailma energeetikat pole võimalik üle viia tuumaenergiale, siis miks peaks seda tegema Eestis, kus puudub asjakohane kogemus ja suutlikkus ning — mis kõige olulisem — piisav julgeolekutagatis? Kas poleks arukam lasta selle tehnoloogiaga tegeleda siis ühiskondadel, mille julgeolekusüsteemid toimivad tõhusamalt kui meie omad?
Tuumaenergeetikas töötavate inimeste keskmine vanus on tööstussektori kõrgemaid. See viitab koolituse soikujäämisele. Seegi asjaolu on tuumaenergeetika laiendamise riskiks. Peale selle pole loodus ühtki toimivat tuumajäätmete püsivat matmispaika. Hoolimata sellest, et see on võimalik.
Leedu on Euroopa Liidule lubanud, et sulgeb aastaks 2010 mõlemad Ignalina reaktorid. Üks neist on juba suletud. Ignalina reaktorite lahtivõtmine ja utiliseerimine kestab plaanide kohaselt kuni aastani 2029. Ainuüksi aastani 2012 läheb see maksma 1,2 miljardit eurot! Reaktorite materjali utiliseerimine hoiab tööl 1300-1500 inimest.
Nagu näha, on vana tuumajaama ärakoristamine tegevus, mis võib maksma minna peaaegu sama palju raha kui uue ehitamine. Siiani on lihtsalt vanade tuumajaamade ja kasutatud tuumakütuse utiliseerimiskulusid edasi lükatud ja neid kulusid tuumaenergiaärist enesest selgelt lahus hoitud. Ent kui jäätmemajandus saaks tuumaäri osaks, siis poleks tuumaenergia hind enam ammugi nii “majanduslik”, kui see praegu paistab.
Tuumaenergeetika on muulgi moel varjatult subsideeritud äri. Olkiluoto tuumajaama ehitus sai võimalikus tänu väga odavale krediidile ja ka tänu märkimisväärsele Prantsuse riiklikule eksportkrediidi toetusele. Vaatamata sellele tohutule majanduslikule ahvatlusele on Olkiluoto jaama valmimine veninud juba kahe aasta jagu.
Nii pole Euroopas viimasel ajal valminud ühtki tuumareaktorit, mis oleks mahtunud eelarve piirese ja valminud tähtajaks. See pole sugugi vähetähtis majandusrisk, kui pidada silmas vajadust asendada kliima ja keskkonnaohtlik tehnoloogia millegi muuga — ajagraafikus püsides. Mina isiklikult ei arva, et see muu peaks olema tuumaenergeetika.
Tuumaenergia ja tuumarelvad
Tuumaenergeetika varjab muidki karisid. On selge, et kui näiteks sellesama Olkiluoto uue jaama ehitusel ei pea küll tellija juurde maksma ja tootja kannab kahju, katab ta need kahjud ju järgmiste tellimuste täitmisest. Majanduses kehtivad küllaltki selged jäävusseadused.
Tuumaenergeetikal on muidki “sõpru”, kelle abil äri ülal hoida ja kasumlikuna paista. Tuumarelvad näiteks. Enamik aatompommikütuseid on toodetud energeetikaseadmeis, nagu on ka vanemat tüüpi vesinikupommide triitiumi allikaks just nimelt energiareaktorite veekestas neutronite mõjul veest tekkiv raske vesi. Triitiumi poolestusaeg on 12,6 aastat ja seetõttu on tuumaenergiaettevõtted tänuväärseks partneris massihävitusrelvade ehitajatele-omajatele.
See on paljuski ju eetiline küsimus, kas me tahame end sellise ärimudeliga siduda. Kas või kaude. Ja see on ka enam kui eetika küsimus, sest olles osa tuumaenergia ja tuumakütuse ketis, suureneb meie suhtes ka ebasoovitava tähelepanu määr.
Riigi viljasalv tehti vaatamata riiklikule ja poliitilisele järelevalvele tasapisi tühjaks. Kas oleme kindlad, et meie kultuurist on sellised harjumused kadunud? Tuumamaterjalid on kindlasti nii mõnegi jaoks suurem ahvatlus kui teravili.
Uue Ignalina jõujaama kohta on tõepoolest tehtud teostatavusuuring. Sellesse uuringusse on sisse pandud ka mõningaid tasuvusuuringu elemente. Aga see pole kindlasti äri alustamiseks sobilik tasuvusuuring. Selles tasuvust puudutavas punktis on kasutatud 2005, aasta kütusehindasid, et võrrelda eri energiaallikate hinnastruktuure. 2005. aasta suvel maksis uraanoksiid 20 dollarit nael, 2007. aasta augustis aga juba 90 dollarit nael.
Aastatetagune mõneprotsendine tuumakütuse hind tuumaelektri hinnast on minevik. Asjaolu, et muude elektritootmise viiside puhul on kütuste osakaal suurem kui tuumaenergeetika korral, pole mitte tuumaenergeetika eelis, vaid tuumakütuse tootjate võimalus energianõudluse suurenedes kõrgemat hinda küsida. Majandusanalüüsi tuleb teha ikka samadest eeldustest lähtuvalt. Ja kasu ei taha saada ju arusaadavalt mitte ainult tuumajaama omanik, vaid ka tuumakütuse tootja.
Eesti osalusega Leedu tuumajaam — või sootuks me enda tuumajaam — oleks ka teatav satanistlik ahvatlus või kiusatus. Nimelt on ka meie maapõues diktüoneemakiht, milles leidub samuti uraani. See on mõnes mõttes aja küsimus, millal võiks uraanihinna tõus ahvatleda siingi kedagi uraani tootma. Sellega kaasneks aga hulgaliselt keskkonnahädasid, mis ületaksid oma probleemide tasemelt kuhjaga praeguse põlevkivikaevandamisega seotuid.
Tuumareaktori valmistamiseks kasutatava metalligi hind tõuseb pidevalt — eks ikka energiahinna tõusu ja ressursside defitsiidi kontekstis. Juba tavalisegi soojuselektrijaama ehitamisel peab ettevõte end tootja ukse taha kolme-nelja aasta pikkusse järjekorda seadma. Energiasektori ümberkorraldamisnõudlus on lihtsalt nii suur. Ennustatakse, et viie-kuue aasta pärast on see järjekord veelgi pikem.
Siit järeldub, et mida lihtsamini ja kiiremini rajatava energiatehnoloogiaga me oma energiavarustuse tagamiseks kasutusse võtame, seda parem meie energiajulgeolekule. Olgu öeldud, et täna odavneb tuuleelekter sama kiirusega, nagu kallineb tuumaelekter. Sõltuvalt tuumakütuse hinnatõusust võrdsustuvad need hinnad 2016-2018 aasta paiku.
Korporatiivne jonn
Eesti tuumajaamakiindumuses on oma koht ka korporatiivsel jonnil. Monopol, mis kord on pähe võtnud, et teeb midagi, seda ka teeb. Olenemata põhjustest ja muutunud oludest. See on monopoolse ettevõtte — õigemini selle juhtide — näo säilitamise küsimus.
Kui me soovime oma energiaallikaid mitmekesistada, on põhjust alustada neist, mida saab kiiresti rajada. On selge, et kümne aasta pärast on ka tuulikud — nagu mis tahes teisedki energiatootmisseadmed — kallimad kui täna. Praegu pole ühtki selget argumenti, millega kaitsta seisukohta, et Eesti ei tule ilma tuumajaamata toime. Nõnda nagu on nafta maa seest väljapumpamise kiirenemine, on peatunud ka tuumareaktorite arvu suurenemine. Selle põhjuseks pole mitte niivõrd inimeste vastuseis, kuivõrd asjaolu, et tegelikult ongi kaasaegne tuumaenergeetika nii eetilises kui majanduslikus kriisis.
Tuumaenergeetika on poliitiline äri ja tuumajaama turustatakse teisiti kui tavalist kraami. Näeme Eestis praegu ühe järjekordse tuumajaama turustamisprojekti: päris suur hulk poliitika- ja majandustegelasi on pandud teemast huvituma — ja võib kindel olla, et see huvi pole nii mõnelgi juhul seotud ei murega kliima pärast ega lähtu ka lihtsalt parimast teadmisest.
Ignalina jaama puhul käib jutt umbes 60 miljardi kroonisest ettevõtmisest. Võimalus osaleda tulukümbluses paneb peaaegu alati huvilisi erinevaid rolle täitma. Mängitakse ju loteriid ja käiakse mängupõrguski. Ainult et tuumaäris osalejate ring on kammerlikum — võidulootused seevastu suuremad.
