Marek Strandberg: Eesti energiarulett
Praegu pole Eestis usutavalt energiakulutusi kontrolli alla viia suutvat säästukava ja me kõneleme energeetika arengukavast. Kuidas siis õnnestub energiat säästa?
1,1 miljonit inimest Eestis elab korteriühistutes. Ühiselamute soojapidavus ja energia taaskasutus on õigupoolest olematu. See on esimene valdkond, millega saavutataks järgneva põlvkonna jooksul energia kokkuhoid. Sama puudutab ka uusehitusi, mille energiasäästu saavutamine võiks olla soositud ja toetatud.
Oleks arukas järgneva kümnendi jooksul kasutusele võtta hajutatud ja energiasäästlikud reoveepuhastussüsteemid, mille energiakulu on samuti kordades väiksem praegu laialt kasutatavatest süsteemidest. See vähendaks vajadust energiavõimsuste järele ehk küll vaid 50 MW, kuid asi seegi. Eks selliseid vähemat säästu andvaid valdkondi ole teisigi, näiteks valgustid. Laiem säästulampidele üleminek võimaldaks priiks anda umbes 150-180 MW elektritootmisvõimsusi.
Kindlasti saabub järgmine kinnisvarabuum. Selleks tuleks juba täna valmis olla. Praegu kulub perel linnalähedasest kodust ja sinna tagasi sõitude peale kuni kaks ja pool tundi päevas: ummikud, poeskäigu, laste koolid-lasteaiad-ringid. See on nii energia, aja kui ka tööviljakuse kadu, mida tuleks vältida.
Elektrit ei saa lattu toota
Suurim energia (kütuste) raiskaja on tegelikult põlevkivienergeetika. Põlevkivis leidvat keemilisest energiast muundatakse elektriks lõppkokkuvõttes 15-17%. Elektrijaamade konstruktsioon ei võimalda täna kasutusse võtta põlemisel tekkivat jääksoojust. See rändab jahutusveega Soome lahte.
Abi oleks näiteks põlevkivi gaasistamisest. Gaasi saaks transportida väiksemate energiatootmisjaamadeni, kus saaks kasutusele võtta ka tekkiva jääksoojuse. Põlevkivi kui kütuse majandusliku kasutamise tõhusus suureneks kordades.
Gaasistada saab ka biomassi: kas pürolüüsi või mikroorganismide abil. Selles mõttes on Eesti, Läti ja Leedu olud sarnased ning energiakoostöö algus võikski olla sama tehnoloogiaga biogaasijaamade rajamine kolmes Balti riigis. Loomulikult ei tagaks seegi kogu energiavajadust, kuid eesmärk on ju tagada energiajulgeolek, mille osaks on energiaallikate mitmekesisus. Biogaasi tootmise kogumaht võiks kujuneda kolme riigi peale kokku 2-3 miljardit kuupmeetrit aastas.
Elektrit ei ole täna tööstuslikult masskasutuse jaoks võimalik lattu toota. Hüdroenergiaressurssidega maad on selles mõttes veidi paremas olukorras, aga üldjoontes tuleb aga elektrit toota täpselt nii palju, kui tarbitakse. Kaubaks pole aga mitte ainult energia, vaid ka selle tagatus ehk siis varustuskindlus: igal hetkel peab võrgust olema võimalik saada tarbijale vaja minev kogus kokku lepitud kvaliteediga energiat.
Selle tagamiseks on elektrisüsteemis mitmesugused alamsüsteemid. Näiteks kui mõni energiaallikas (jõujaam, generaator vms) juhtub rivist langema, tuleb kadu kompenseerida veel sellesama sekundi sees. Praegu kasutatakse Eesti energiasüsteemis selliseks stabiliseerimiseks Latvenergo kaudu Loode-Venemaa energiasüsteemi. Eesti energiasüsteem autonoomselt toimida ei suuda. Energiajulgeolek püsib täna lootusel, et Vene energiasüsteem toimib tõrgeteta.
Põlevkivi tuleks gaasistada
Põlevkivi edasine massiline kasutamine põhjustab märkimisväärseid keskkonnakahjusid. Häiritud on põhjaveesüsteem, kannatab inimeste tervis jne. Kaudsed kulud on umbes 2,5 krooni iga põlevkivielektri kWh kohta. Lisaks koormab majandust Euroopa kliimahoolekavaga seotud süsihappegaasikvootide nappus ning hind.
Ainuüksi põlevkivi gaasistamine aitaks suurendada kütusekasutuse tõhusust ning Eesti oludes saaks põlevkivikasutuse vähendamist toetada biomassi osakaalu suurendamisega suurenergeetikas kas siis gaasitootmise või koostootmisjaamade abil. Sellised koostootmisjaamad kerkivad Tallinnas ja Tartus.
Omatoodetud gaas oleks tänuväärne kütus ka mikrotootmisjaamadele. Koostootmisjaamad võimsusega 1-100 kW saab paigutada üksikusse majja, väiksemasse majade gruppi või linnaossa. Sellist mikroenergeetikat harrastavad näiteks WTC Tallinn ja minu teada ka Kristiine kaubanduskeskus.
Nüüd tuulest. Maismaal või ka vahetult rannikul paiknevad tuulikud töötavad maksimaalsel võimusel 28-35% ajast, avameretuulikud kuni 45%. Hiiumaast põhja- ja loodesuunal asuvad Läänemere tuulisemad ja samas tuulepüsivaimad alad. Sinna oleks võimalik rajada kuni 2 GW võimsusega tuulepark. Enamik selle toodetud energiast aga ei tarbitaks mitte Eestis, vaid Rootsis, kuhu tuleb rajada ka siis merealuse kaabli kaudu ühendus.
Eesti vajab varustuskindluse ja adekvaatsema energiaturu jaoks rohkem välisühendusi. Kas või vältimaks riski, mis tulenevad seotusest Loode-Venemaa energiasüsteemiga. See risk pole isegi mitte niivõrd poliitiline, kuivõrd tehnoloogilis-majanduslik. Venemaa enda energiatarve kasvab ning nendegi süsteem januneb investeeringute järele.
Tuuleenergiat võiks kasutada 1/5 ulatuses
Esimeses lähenduses rajatav 1 GW võimsusega tuulepark toodaks Hiiumaast põhjapool kokku 3,5 TWh elektrienergiat ehk siis ligi pool Eesti vajadusest. Kuni 2/3 sellest oleks otstarbekas eksportida. Nii võiks seal toodetud tuuleelektri osakaal Eesti energiasüsteemis olla kuni viiendik.
Pargi kasvamisel topeltsuureks kasvaks tuulenergia osakaal Eesti energiasüsteemis kolmandiku tasemele ning suurem osa toodetud elektrist jõuaks merekaabli kaudu Põhjamaade tarbijani. Merekaabli rolliks oleks ka stabiliseerida tuuleenergia muutlikku loomust. Seda saaks teha Rootsis asuvate hüdrojaamade abil.
Eesti maksimaalne energiatarbimine on 200 GWh nädalas ja minimaalne, alla 100 GWh nädalas. Rootsi hüdrojaamade minimaalne energiapotentsiaal on 6000 GWh nädalas ja maksimaalne ca 22 000 GWh nädalas. Järelikult: oludes, kui Eestis tuult pole ja see olukord kestab nädala, ning oletades, et see nädal satub just aprillikuisele madalveeajale, siis moodustaks Eesti tarbimine 3% hüdrojaamade potentsiaalist Rootsis.
Kaabli roll on ikkagi siduda meid Põhjamaade energiasüsteemiga, mitte ainult hüdrojaamadega. Energiasüsteemi tuleb vaadelda tervikuna ning elektrikaubandus on arukas tee, millega vältida liigsete tootmisvõimsuste loomist.
Tuumajaama nõue on sisutu
Väide, et Eestis tuleb rajada tuumajaam, on mõõdukalt sisutu. Tuumajaama rajamiseks on vaja täita terve rida eeldusi. Need on järgnevad.
1. Stabiilne energiavajadus, mida tekitab tööstus. Soomes on tuumajaamade vajaduse tekitajateks paberi-, metalli- ning keemiatööstusettevõtted, millel on 24x7 energiavajadus. Soomes on tuumajaamad rajatud tööstuse konkurentsivõime tagamiseks.
2. Mida aeg edasi, seda odavamaks muutub tuumajõujaama rajamine riigis, kus juba on tuumajaamu, võrreldes riigiga, kus ehitatakse esimene. Eesti tuumajaamade propageerijad unustavad lihtsa tõsiasja: samal moel nagu vajab tuulepark mehhanismi, kuidas kompenseerida oma tegevust, vajab seda ka tuumajaam. Tuumajaama puhul on see vajadus isegi suurem, sest täna kasutuses-tootmises olevad jaamad ei võimalda vajadusel võimsust äkiliselt suurendada.
Majandusministeerium on ühes arengustsenaariumis kirjeldanud aastaks 2025 Eestis valmivat 1200 MW tuumajaama. Energiahind on selles rehkendatud odavaimaks muude arenguteedega võrreldes. Arvestamata on aga jäetud, et puuduvad investeeringud neisse jõujaamadesse, millega vajadusel tuumajaama töö kompenseerida. Neidki jaamu on vaja võimsuses 1200 MW, võimalik, et lisaks vajatakse võrguuuendusi ja lisa-alajaamu.
Olkiluoto reaktori ehitamine on tänaseks näidanud märkimisväärset hinnatõusu: esialgsest kahest eurost võimsuse vati kohta on saanud nelja euro lähedane summa. Kokku võib uus jaam maksma minna üle 6 miljardi euro ja sellele lisaks veel täiendused elektritootmissüsteemi, et jaama stabiliseerida.
Ükski reaktor pole viimase veerandsaja aasta jooksul Euroopas valminud kavandatud tähtajaks ega ole mahtunud etteantud eelarve piiresse. Energia ja materjali hinnad tõusevad ning tuumajaama valmisaeg on otsuse tegemisest kuni valmimiseni 15-20 aastat. Võimalik, et 20 aasta pärast rajatav tuumajaam maksab isegi vähem kui 20 aasta pärast ehitatav tuulik (energiaühiku kohta).
Tuumajaama hind tõuseb ettearvamatult
Üks on kindel: tuulikuid saab ehitada kohe, aga tuumajaama alles pika aja pärast. Nii võib kindel olla, et täna ehitatud tuulejaamade või mis tahes muude kiiremalt ehitatud jaamade energiahind jääb suure tõenäosusega madalamaks kui 15-20 aasta pärast valmiva tuumajama energiahind.
3. Räägitakse, et paljud riigid on soetamas tuumareaktoreid. Kui nõudlus on suur, siis on turg müüja dikteerida. Müüja ütleb, milline on seadme hind, remondimaterjalide hind jne. Miks peaks müüja naftahindade ja üldiste ressursihindade tõusu juures pakkuma odavaid reaktoreid? Temagi teeb äri. Või miks peaks näiteks uraanitootja loobuma kasumist, mida pakub kallinev energia?
4. Uraanoksiid on tänaseks võrreldes viie aasta taguse ajaga tõusnud viis korda. Praegu on veel tegemist suhteliselt odava kütusega. Nõudlus ja pakkumine on tasakaalus. Täna tagavad pealt neljasaja reaktori 16% elektrienergiatoodangust Maal (ja 2,2% kogu muundatud energia voost) Ent nõudlus reaktorite järele tõstab nii reaktorite kui ka tuumakütuse hinda. Tuumakütuse hinnatõusu toetab loomulikult ka muude energiaallikate hinna tõus.
Väos ehitatav biomassil töötav soojuse ja elektri koostootmise jaam on juba mõjutamas halupuude hinda. Odav kütus on ajutine nähtus, mitte reegel, millele saaks üles ehitada energiasüsteemi. Küsimusele, kas uraan jääb kõige odavamaks kütuseks, pole vastust. Me teame, et on olemas naftat tootvate riikide ühendus OPEC, ent me ei tea, millal tekkib näiteks UPEC — uraani tootvate riikide ühendus.
5. Kuni III või nn III+ põlvkonnani sisaldavad reaktorid kriitilist (kontrollimatu ahelreaktsioonini viivat) kogust tuumakütust. Nende reaktorite turvalisus on tagatud valvesüsteemidega ning pideva inimeste järelvalvega reaktorite töö üle. IV ja V põlvkonna reaktorite (mida hetkel välja töötatakse) on selliseid, mis on turvalised nn füüsikalistel põhjustel. Neis ei ole kriitilist kogust radioaktiivselt lõhustuvat ainet. Neid kutsutakse ka alakriitilisteks reaktoriteks.
Kui meie vajadus tuumaenergia järele selgemat tõestamist leiab, tuleks ehk sellesuunalist tehnoloogiaarengut silmas pidada. Uue põlvkonna reaktorite hulgas on ka selliseid, mis on suutelised edukalt ka tuumajäätmeid neutronpõletama.
Vältigem pealiskaudseid otsuseid
Pikaajalise plaani puudumine ja pealiskaudses viivad selleni, mis juhtus Eestis 1990. aastate algupoole. Nimelt ehitati siis mitmeid soojajaamu ümber kasutama kohalikku kütust. See oli Maailmapanga kava, vähendamaks Eesti kütusesõltuvust Venemaast. Nii tekkis olukord, et soojuse hind oli lühikeses perioodis kõrgem kui elektri hind. Algas massiline elektriküttele üleminek, ent olud paraku muutsid. Energiasäästuga põimitud energeetikakava tagaks aga olukorra, kus elukeskkonna ülalpidamine on säästlik sõltumata sellest, millist energialiiki kasutatakse.
Lõpetuseks veel siis üks visioon, milline on võimalik kütusevoogude ja muundatud energiavoogude jaotus Eestis: 2 GW võimusega tuuleparkide süsteem, mis toodab aastas kuni 7 TWh elektrienergiat, millest enamik suunatakse ekspordiks. Kuni 2 miljoni tonni biomassi (kuivaines) ja umbes 6 miljoni tonni põlevkivi gaasistamisel on võimalik saada kuni 15 TWh gaasi, millest on võimalik toota umbes 4 TWh elektrienergiat.
Biomassi kasutussevõtu potentsiaal Eestis on tegelikult 4 miljonit või enamgi tonni aastas. Sel juhul oleks vajadus põlevkivi järele ehk 3,5 miljonit tonni aastas. Majandusse lisanduks märkimisväärselt raha kasutamata süsihappegaasi kvootide arvel. Kasutusele oleks võimalik sel juhul võtta ka 7,5-8 TWh soojusenergiat. Arvestades siia juurde veel kaabliühendused Rootsi, on energeetiline mitmekesisus tagatud.
Kui uskuda, et 10-15 aastases arenguperspektiivis võib ette näha tõhusate ja majanduslikult huvipakkuvate päikeelektriliste paneelide kasutussetulekut, siis on võimalik, et teiseks kümnendiks on kättesaadavad füüsikaliselt ohutud ning tuumajäätmeid põletavad ning Eestile sobiliku suurusega tuumareaktorid. Valik tuleks teha siis.
